Barokk
Barokk Euroopas: Itaalias, Hispaanias, Flandrias, Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal ja Eestis.
Barokk Euroopas: Itaalias, Hispaanias, Flandrias, Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal ja Eestis.
16. sajandi lõpul kerkis Itaalias esile uus kunstistiil - barokk. Selle nimetust oleks kõige lihtsam seletada sõnaga "ebatavaline" - oma hoo, kire, tunnete ning isegi ülepaisutuste ja liialdustega pakub see kunst vaatajale palju ootamatut, rabab ja üllatab teda. Barokk-kunsti tundeküllast jõudu kasutas rooma-katoliku kirik, püüdes suurendada rahvahulkade usutunnet. Seda kunsti soosisid ka isevalitsejad, kes leidsid selles suurepärase vahendi oma võimu ja suuruse näitamiseks. Nii saigi barokk-kunst erilise tähenduse katoliku usu maades või seal, kus ta leviku eest hoolitsesid valitsejad. Ta vallutas peaaegu kogu Euroopa ning jõudis hispaanlaste kaudu isegi Ameerikasse, kus teda praeguseni nimetatakse hispaania stiiliks. Nii kaugele polnud levinud ükski varasem Euroopa kunstistiil.
tekst
Barokk on vastandite kunst: ilus võib põimuda inetuga, väline näotus sisemise õilsusega, pateetika pilaga. Barokk on mitmemõtteline ja mänguline.Tavaliselt iseloomustab barokk-teost metafoorsus või ka allegooria ja sümbolite rohkus. Iseloomulik on valguse ja varjude kontrastsus, dekoratiivne toredus, ornamentaalsus. Barokk hämmastab. Eelkõige üllatab barokk kire ja hooga, ülepaisutuste ja liialdustega, aga ka värvikülluse ja ootamatu realismiga. Barokk rõhutab, et elu - see on eelkõige liikumine, äge võitlus - on täis suuri vapustusi.
tekst
Baroki kunstnikele anti suuri tellimusi. Kirik ja õukond soovisid, et kunst oleks esinduslik ja tore ning sümboliseeriks usu ülevust ja jõudu. Seetõttu ei tekkinud ka mingit täiesti uut kunstivoolu, vaid täiustati renessansis õpitud võtteid. Noored kunstnikud olid üles kasvanud renessansi vaimus ja olid vanadest meistritest paratamatult sõltuvad. Kunstnikud lähtusid elust ja püüdsid seda võimalikult tõepäraselt kujutada. Tähelepanu koondus inimeste tunnete mõjutamisele, nende hämmastamisele jarabamisele. Barokk rõhutas, et elu - see on eelkõige liikumine ja oli loomulik täiendus renessansile.
tekst
Mood
Kolmekümneaastase sõja järel muutus meeste riietus sõjaolukorrale vastavamaks - mehed hakkasid kandma pikki, vabalt saabastesse ulatuvaid pükse ja lühikest kuube. Kõrged kraed asendusid õlgadeni ulatuvate kraedega, millel oli sageli lai pitsääris. Peas kanti laiaservalisi sulgedega kübaraid ja jalas kõrgete kontstega käänissaapaid. Aadliku rõivastuse juurde kuulus tingimata mõõk. Naiste riietus muutus samuti vabamaks - lõdvem korsett, avaram dekoltee. Krookkrae asendus pitskraega. Varrukaid kaunistasid laiad pitsmansetid.
Louis XIV ajal tulid aga moodi põlvpüksid. Põlvpükstega kanti pikka vesti ja kuube, kaelas lehvivaid rätikuid. Mehed kandsid allonþparukaid, mis pidid sümboliseerima mehe jõudu ja tugevust. Riietus külvati üle hõbe- ja kuldtikandiga ning kaunistuspealtega. Ühe luksusliku ülikonna jaoks olevat kulunud üle 5 meetri brokaati, u 50 meetrit roosat siidpaela 500-600 seose tegemiseks, 12 m pitsi ja 70 nööpi. Naise riietus koosnes sügavast dekolteest ja kaheosalisest seelikust. Pealmine seelik polsterdati külgedelt ja tagant traadiga. Seelik lõppes slepiga, mille pikkus oli õukonna etiketiga rangelt kindlaks määratud. Näiteks a 1710 kehtisid järgmised reeglid - kuninganna slepi pikkus oli u 5,5 m, tema tütardel u 4 m, hertsoginnadel 1,5 m jne. Kõrged soengud püsisid üleval traadi ja paelte abil. Jalas kanti tikitud siidsukki. Riietust täiendasid kindad ja lehvikud.
tekst
Arhitektuur
Peamiseks kunstiliigiks arenes barokiajastul arhitektuur. Selle sünnikohaks sai paavstilinn Rooma. Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad.
tekst
Barokk on vastandite kunst: ilus võib põimuda inetuga, väline näotus sisemise õilsusega, pateetika pilaga. Barokk on mitmemõtteline ja mänguline.Tavaliselt iseloomustab barokk-teost metafoorsus või ka allegooria ja sümbolite rohkus. Iseloomulik on valguse ja varjude kontrastsus, dekoratiivne toredus, ornamentaalsus. Barokk hämmastab. Eelkõige üllatab barokk kire ja hooga, ülepaisutuste ja liialdustega, aga ka värvikülluse ja ootamatu realismiga. Barokk rõhutab, et elu - see on eelkõige liikumine, äge võitlus - on täis suuri vapustusi.
tekst
Baroki kunstnikele anti suuri tellimusi. Kirik ja õukond soovisid, et kunst oleks esinduslik ja tore ning sümboliseeriks usu ülevust ja jõudu. Seetõttu ei tekkinud ka mingit täiesti uut kunstivoolu, vaid täiustati renessansis õpitud võtteid. Noored kunstnikud olid üles kasvanud renessansi vaimus ja olid vanadest meistritest paratamatult sõltuvad. Kunstnikud lähtusid elust ja püüdsid seda võimalikult tõepäraselt kujutada. Tähelepanu koondus inimeste tunnete mõjutamisele, nende hämmastamisele jarabamisele. Barokk rõhutas, et elu - see on eelkõige liikumine ja oli loomulik täiendus renessansile.
tekst
Mood
Kolmekümneaastase sõja järel muutus meeste riietus sõjaolukorrale vastavamaks - mehed hakkasid kandma pikki, vabalt saabastesse ulatuvaid pükse ja lühikest kuube. Kõrged kraed asendusid õlgadeni ulatuvate kraedega, millel oli sageli lai pitsääris. Peas kanti laiaservalisi sulgedega kübaraid ja jalas kõrgete kontstega käänissaapaid. Aadliku rõivastuse juurde kuulus tingimata mõõk. Naiste riietus muutus samuti vabamaks - lõdvem korsett, avaram dekoltee. Krookkrae asendus pitskraega. Varrukaid kaunistasid laiad pitsmansetid.
Louis XIV ajal tulid aga moodi põlvpüksid. Põlvpükstega kanti pikka vesti ja kuube, kaelas lehvivaid rätikuid. Mehed kandsid allonþparukaid, mis pidid sümboliseerima mehe jõudu ja tugevust. Riietus külvati üle hõbe- ja kuldtikandiga ning kaunistuspealtega. Ühe luksusliku ülikonna jaoks olevat kulunud üle 5 meetri brokaati, u 50 meetrit roosat siidpaela 500-600 seose tegemiseks, 12 m pitsi ja 70 nööpi. Naise riietus koosnes sügavast dekolteest ja kaheosalisest seelikust. Pealmine seelik polsterdati külgedelt ja tagant traadiga. Seelik lõppes slepiga, mille pikkus oli õukonna etiketiga rangelt kindlaks määratud. Näiteks a 1710 kehtisid järgmised reeglid - kuninganna slepi pikkus oli u 5,5 m, tema tütardel u 4 m, hertsoginnadel 1,5 m jne. Kõrged soengud püsisid üleval traadi ja paelte abil. Jalas kanti tikitud siidsukki. Riietust täiendasid kindad ja lehvikud.
tekst
Arhitektuur
Peamiseks kunstiliigiks arenes barokiajastul arhitektuur. Selle sünnikohaks sai paavstilinn Rooma. Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad.
Barokk tõi muutusi ka hoonete põhiplaanidesse. Tekkis ehitisi, mille põhiplaan moodustus üksteisesse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad, kaarjad ja vonklevad jooned sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Niisugusel taustal said uudse ilme isegi vanad, varemgi tarvitatud detailid. Eriti armastati voluute; need keerdusid fassaadidel, ümbritsesid ovaalseid aknaid või imelikke sopiliste viiludega portaale. Taas tuli käibele basiilika, kuid uudselt ümberkujundatuna.
Peetri kirik RoomasPealööv ehitati hästi avar ja valge, külglöövidest moodustati rida kabeleid, altaripoolses osas kerkis kuppel. Kirikutel võis leiduda ka fassaaditorne; neil kõrgusid veidrad paisutustega tornikiivrid.
tekst
tekst
ARHITEKTUUR ITAALIAS
Kui renessansiajastu arhitektuuur oli ülevaatlik ja harmooniline, siis barokki on võrreldud tuule ja mässava merega. Barokkarhitektuuris puudub rahu, kõik liigub ja lainetab. Sageli kavandati isegi ehitiste põhiplaanid kõverjoonelised. Hoonete fassaadid muutusid omaette kunstiteosteks, kuhu rajati kõikmõeldavaid kaunistuselemente. Dekoratsioon mattis konstruktsiooni. Samuti võeti renessansist üle peaaegu kõik arhitektuurilised detailid:sambad, poolsambad ja pilastrid antiigipäraste kapiteelide ja baasidega, ümarkaared, viilud jne. Renessansiajal seisid sambad rahulikult reas, barokkarhitektuuris ühinevad sambad paarideks, kusjuures üks sammastest sageli eendub. Fassaade liigendavad petikaknad ja nisid. Niððidesse paigutatakse skulptuure. Kasutatakse mitmevärvilisi ehituskive.
Arhitektuuris sai esmajärguliseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone. Renessanss pärandas barokile armastuse nelitise kohal kõrguva kupli vastu. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avara saali. Põhiliseks valgusallikaks olid aknad, mis asusid nelitiskupli allosas. Valgus koondus seega peamiselt kiriku idaossa (kooriruumi), tõstis seda esile ja aitas kogu kiriku sisemust siduda ühtseks tervikuks.
Kiriku välisilmes oli olulise tähtsusega kuppel või läänefassaad. Läänefassaad on kaheosaline. Seda ühendavad kitsamate ja madalamate kõrvalosadega detailid e voluudid, mis on barokkstiilile väga iseloomulikud. Voluut on spiraalikujuline, lopsakas, pisut teokarpi meenutav motiiv.
* Fassadi detailid on täielikult allutatud dekoratiivsele tervikule ja neil pole praktilist ülesannet.
* Teiseks on fassadi üldmulje dünaamiline, rahutu ja maaliline nagu siseruumidki. Mõnikord oli kogu fassaadipind laineline, astmeline või kaarekujuline.
* Kõikjal valitseb arhitektuuriliste vormide kuhjamine, palju esineb ebasümmeetriat. Sellega saavutatakse valguse ja varju ootamatuid kontraste, mis muudavad fassaadi veelgi rahutumaks.
Ka linnakujundamine tõusis erilisse ausse. Siin torkab silma samuti baroklik fassaadikujundus. Kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana kui see tegelikult oli. Ruumiliste efektide ja illusioonide loomine oli barokiaja kunstnike üks lemmikvõtteid. Peetri kiriku (pilt üleval) ette rajati väljak (kolonnaad), mille põhiplaan laseb väljakul avaramana mõjuda ja kiriku fassaad tundub kõrgem. Selle väljaku autoriks oli barokk-kunsti peaesindaja LORENZO BERNINI (1598-1680). Teise kuulsusena arhitektuuri alal võiks mainida CARLO MADERNAT. Tema projekteeritud on Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. (pilt üleval) See on tüüpiline barokkfassaad- rahutu ja maaliline. Rütmiliselt asetatud sambapaarides eendub üks sammas tugevasti. Korruseid ühendavad tervikuks voluudid.
tekst
ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL
Prantsuse arhitektuuri uus stiil sündis kuningalossi Louvre`i edasisel täiendamisel 17. sajandil. 1665. a-l kuulutati välja võistlus Louvre`i lossi idafassaadi kujundamiseks. Züriile ei meeldinud aga ükski kavand ja nii kutsuti kohale Bernini. Ka Bernini kavand ei leidnud pooldajaid ja nii usaldati fassaadi ehitamine võistluse võitnud prantslasele CLAUDE PERRAULT`le (1613-1688). Arhitekt hülgas itaaliapärased liialdused ja arendas edasi Palladioleomast joont (sammaste rohkus). Prantsuse kunstile on omane selgus, ülevaatlikkus ja loogika. Ehitis mõjub monumentaalsena ja ülevana. Selle suursugusus on saavutatud rahuliku kompositsiooni ning ülearuste detailide vältimisega.
Barokilikumad tendentsid tulevad ilmsiks Versailles`i lossi ehitusel. Louis XIV tellimisel töötasid seal prantsuse parimad arhitektid, skulptorid ja maalijad. Tema käsul ehitati endine väike jahiloss ümber grandioosseks ansambliks. Oma suuruse ja toredusega pidi see hämmastama kogu Euroopat. Versailles`loss on pikergune hoone kahe eenduva tiivaga, mille vahel on avar õu. Loss on ehitatud klassitsistliku rangusega, rõhutatud on horisontaalsust. Ümberehitamise peameistriteks olid peaarhitekt JULES HARDOUIN-MANSART ja aiakunstnik ANDRE LE NOTRE. Lossi park on pargikunsti täiuslikem näide. Selle stiili põhiideeks on, et loomulikku loodust tuleb parandada, ilustada, allutada mõistuse loodud süsteemile. Tulemuseks on reeglipärane teedevõrk (kõik kõrvalteed lõikuvad peateega täisnurkselt), sümmeetriliselt paigutatud skulptuurid, geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud ja põõsad.
18. sajandi keskel jõuab dünaamiline barokk ka Peterburgi, mille parimaks näiteks on BARTOLOMEO RASTRELLI (1700-1771) ehitatud Talvepalee.
tekst
Arhitektuur Eestis
19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist – seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks. Tihtipeale esines neobarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Neobarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult.
Eestis on barokkarhitektuuri silmapaistvamaid mälestusmärke itaallaase Niccolo Michetti ehitatud Kadrioruloss Tallinnas.
tekst
Kui renessansiajastu arhitektuuur oli ülevaatlik ja harmooniline, siis barokki on võrreldud tuule ja mässava merega. Barokkarhitektuuris puudub rahu, kõik liigub ja lainetab. Sageli kavandati isegi ehitiste põhiplaanid kõverjoonelised. Hoonete fassaadid muutusid omaette kunstiteosteks, kuhu rajati kõikmõeldavaid kaunistuselemente. Dekoratsioon mattis konstruktsiooni. Samuti võeti renessansist üle peaaegu kõik arhitektuurilised detailid:sambad, poolsambad ja pilastrid antiigipäraste kapiteelide ja baasidega, ümarkaared, viilud jne. Renessansiajal seisid sambad rahulikult reas, barokkarhitektuuris ühinevad sambad paarideks, kusjuures üks sammastest sageli eendub. Fassaade liigendavad petikaknad ja nisid. Niððidesse paigutatakse skulptuure. Kasutatakse mitmevärvilisi ehituskive.
Arhitektuuris sai esmajärguliseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone. Renessanss pärandas barokile armastuse nelitise kohal kõrguva kupli vastu. Kiriku siseruum ei jagunenud löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avara saali. Põhiliseks valgusallikaks olid aknad, mis asusid nelitiskupli allosas. Valgus koondus seega peamiselt kiriku idaossa (kooriruumi), tõstis seda esile ja aitas kogu kiriku sisemust siduda ühtseks tervikuks.
Kiriku välisilmes oli olulise tähtsusega kuppel või läänefassaad. Läänefassaad on kaheosaline. Seda ühendavad kitsamate ja madalamate kõrvalosadega detailid e voluudid, mis on barokkstiilile väga iseloomulikud. Voluut on spiraalikujuline, lopsakas, pisut teokarpi meenutav motiiv.
* Fassadi detailid on täielikult allutatud dekoratiivsele tervikule ja neil pole praktilist ülesannet.
* Teiseks on fassadi üldmulje dünaamiline, rahutu ja maaliline nagu siseruumidki. Mõnikord oli kogu fassaadipind laineline, astmeline või kaarekujuline.
* Kõikjal valitseb arhitektuuriliste vormide kuhjamine, palju esineb ebasümmeetriat. Sellega saavutatakse valguse ja varju ootamatuid kontraste, mis muudavad fassaadi veelgi rahutumaks.
Ka linnakujundamine tõusis erilisse ausse. Siin torkab silma samuti baroklik fassaadikujundus. Kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana kui see tegelikult oli. Ruumiliste efektide ja illusioonide loomine oli barokiaja kunstnike üks lemmikvõtteid. Peetri kiriku (pilt üleval) ette rajati väljak (kolonnaad), mille põhiplaan laseb väljakul avaramana mõjuda ja kiriku fassaad tundub kõrgem. Selle väljaku autoriks oli barokk-kunsti peaesindaja LORENZO BERNINI (1598-1680). Teise kuulsusena arhitektuuri alal võiks mainida CARLO MADERNAT. Tema projekteeritud on Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. (pilt üleval) See on tüüpiline barokkfassaad- rahutu ja maaliline. Rütmiliselt asetatud sambapaarides eendub üks sammas tugevasti. Korruseid ühendavad tervikuks voluudid.
tekst
ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL
Prantsuse arhitektuuri uus stiil sündis kuningalossi Louvre`i edasisel täiendamisel 17. sajandil. 1665. a-l kuulutati välja võistlus Louvre`i lossi idafassaadi kujundamiseks. Züriile ei meeldinud aga ükski kavand ja nii kutsuti kohale Bernini. Ka Bernini kavand ei leidnud pooldajaid ja nii usaldati fassaadi ehitamine võistluse võitnud prantslasele CLAUDE PERRAULT`le (1613-1688). Arhitekt hülgas itaaliapärased liialdused ja arendas edasi Palladioleomast joont (sammaste rohkus). Prantsuse kunstile on omane selgus, ülevaatlikkus ja loogika. Ehitis mõjub monumentaalsena ja ülevana. Selle suursugusus on saavutatud rahuliku kompositsiooni ning ülearuste detailide vältimisega.
Barokilikumad tendentsid tulevad ilmsiks Versailles`i lossi ehitusel. Louis XIV tellimisel töötasid seal prantsuse parimad arhitektid, skulptorid ja maalijad. Tema käsul ehitati endine väike jahiloss ümber grandioosseks ansambliks. Oma suuruse ja toredusega pidi see hämmastama kogu Euroopat. Versailles`loss on pikergune hoone kahe eenduva tiivaga, mille vahel on avar õu. Loss on ehitatud klassitsistliku rangusega, rõhutatud on horisontaalsust. Ümberehitamise peameistriteks olid peaarhitekt JULES HARDOUIN-MANSART ja aiakunstnik ANDRE LE NOTRE. Lossi park on pargikunsti täiuslikem näide. Selle stiili põhiideeks on, et loomulikku loodust tuleb parandada, ilustada, allutada mõistuse loodud süsteemile. Tulemuseks on reeglipärane teedevõrk (kõik kõrvalteed lõikuvad peateega täisnurkselt), sümmeetriliselt paigutatud skulptuurid, geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud ja põõsad.
18. sajandi keskel jõuab dünaamiline barokk ka Peterburgi, mille parimaks näiteks on BARTOLOMEO RASTRELLI (1700-1771) ehitatud Talvepalee.
tekst
Arhitektuur Eestis
19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist – seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks. Tihtipeale esines neobarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Neobarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult.
Eestis on barokkarhitektuuri silmapaistvamaid mälestusmärke itaallaase Niccolo Michetti ehitatud Kadrioruloss Tallinnas.
tekst
SISEKUJUNDUS
Veelgi suuremat sära ja hiilgust näeme barokiajastu interjöörides. Seinapindu liigendavad võimsad, tugevasti eenduvad pilastrid, poolsambad, karniisid ja keerdsambad. Niððides asuvad skulptuurid. Mõnikord katavad skulptuurid, reljeefid ja maalid nii tihedalt seinu, et vaba pinda peaaegu polegi. Losside seinu võivad katta maalide ja skulptuuride asemel ka vaibad. Eriti kuulsad on gobeläänid. Vaipadel on stseenid kuningate elust, müütidest ning legendidest.
tekst
Veelgi suuremat sära ja hiilgust näeme barokiajastu interjöörides. Seinapindu liigendavad võimsad, tugevasti eenduvad pilastrid, poolsambad, karniisid ja keerdsambad. Niððides asuvad skulptuurid. Mõnikord katavad skulptuurid, reljeefid ja maalid nii tihedalt seinu, et vaba pinda peaaegu polegi. Losside seinu võivad katta maalide ja skulptuuride asemel ka vaibad. Eriti kuulsad on gobeläänid. Vaipadel on stseenid kuningate elust, müütidest ning legendidest.
tekst
Skulptuur
Barokkarhitektuuri juurde kuulus lahutamatult ka skulptuur. Kujud kaunistasid hoonete sisemust ja fassaade, kusjuures neil polnud sellist jutustavat ülesannet nagu näiteks keskaja kirikutes. Barokkskulptuurid olid mõeldud peamiselt dekoratiivse, meeleoluka lisandina hoonete ja ehitusansamblite juurde. Palju püstitati antiikainelisi gruppe parkidesse, valitsejate mälestusmärke väljakutele, loodi kujudega kaunistatud purskkaeve ja trepistikke.
Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud, maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi kujutatakse lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Voogavad draperiid, ülekuhjatus, ebatavalised þestid muudavad skulptuuride piirjooned sopiliseks, ebamääraselt laialivalguvaks. Vaatamata jõule ja kirglikkusele on skulptuuride välistes joontes siiski palju pehmet, sujuvat, ümarat.
Nende abil ei püüta mitte nii palju jutustada, moraliseerida ja õpetada, kuivõrd inimeste tundeid mõjutada, hämmastada ning tekitada imetlust ja aukartust.
Silmapaistvaim 17. sajandi skulptor oli ka arhitektina tuntud itaallane Lorenzo Bernini (1598-1680). Ta tuntumad skulptuurid on antiikaineline röövimisstseen valgusejumala Apolloni ja nümf Daphnega, samuti ka altarikuju "Püha Theresa ekstaas" ühes Rooma kirikus. Oma maaliliste, marmorist väljaraiutud pilvedega ning nagu tuule käes voogavates rõivastes tegelastega väljendab see tundeid rõhutav teos väga selgelt barokkskulptorite taotlusi.
Barokkarhitektuuri juurde kuulus lahutamatult ka skulptuur. Kujud kaunistasid hoonete sisemust ja fassaade, kusjuures neil polnud sellist jutustavat ülesannet nagu näiteks keskaja kirikutes. Barokkskulptuurid olid mõeldud peamiselt dekoratiivse, meeleoluka lisandina hoonete ja ehitusansamblite juurde. Palju püstitati antiikainelisi gruppe parkidesse, valitsejate mälestusmärke väljakutele, loodi kujudega kaunistatud purskkaeve ja trepistikke.
Barokkskulptuurid on hoogsad, rahutud, maalilised. Tugevaid, otsitud poosides inimesi kujutatakse lehvivates rüüdes või hoopis ilma rõivasteta. Voogavad draperiid, ülekuhjatus, ebatavalised þestid muudavad skulptuuride piirjooned sopiliseks, ebamääraselt laialivalguvaks. Vaatamata jõule ja kirglikkusele on skulptuuride välistes joontes siiski palju pehmet, sujuvat, ümarat.
Nende abil ei püüta mitte nii palju jutustada, moraliseerida ja õpetada, kuivõrd inimeste tundeid mõjutada, hämmastada ning tekitada imetlust ja aukartust.
Silmapaistvaim 17. sajandi skulptor oli ka arhitektina tuntud itaallane Lorenzo Bernini (1598-1680). Ta tuntumad skulptuurid on antiikaineline röövimisstseen valgusejumala Apolloni ja nümf Daphnega, samuti ka altarikuju "Püha Theresa ekstaas" ühes Rooma kirikus. Oma maaliliste, marmorist väljaraiutud pilvedega ning nagu tuule käes voogavates rõivastes tegelastega väljendab see tundeid rõhutav teos väga selgelt barokkskulptorite taotlusi.
HispaaniaTäiesti erandlikku skulptuurilaadi harrastati 17. sajandil Hispaanias. Sealsetele värvitud puuskulptuuridele lisati suurema loomulikkuse saavutamiseks klaassilmad ja kristallpisarad ning mõnikord pandi kujudele isegi päris riided selga.
Prantsusmaa
Prantsusmaal oli tähtsaim tegija Pierre Puget. Tema tegi mõnikord isegi traagikasse kalduvaid töid. Eeskuju sai ta antiikkunstist. Sellesse aega langevad suurte monumentide ehitustööd. Populaarne oli ratsamonument, kuid tehti ka kahureid, relvi jms. Näiteks Étienne-Maurice Falconet´i "Vaskratsanik" (pilt all). Kõik valitsejad soovisid end oma valitsemisajal kas pronksi valada või kivist välja raiuda.
Prantsusmaa
Prantsusmaal oli tähtsaim tegija Pierre Puget. Tema tegi mõnikord isegi traagikasse kalduvaid töid. Eeskuju sai ta antiikkunstist. Sellesse aega langevad suurte monumentide ehitustööd. Populaarne oli ratsamonument, kuid tehti ka kahureid, relvi jms. Näiteks Étienne-Maurice Falconet´i "Vaskratsanik" (pilt all). Kõik valitsejad soovisid end oma valitsemisajal kas pronksi valada või kivist välja raiuda.
Maalikunst
Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele
Harrastati ajaloolisi teemasid. Püüti väljendada taltsutamatuid kirgi ja afekte ning kujutada tähtsaid inimesi suurtes tegudes.
Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu.
Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed þestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides.
Itaalias
Barokkmaal tekkis Itaalias. Siis sai kunstnikel villand suurmeistrite jäljendamisest. Hakati jäljendama varasemaid suurmeistreid. Selle aja jooksul kaeti sealsete losside ja kirikute seinad tohutu hulga baroksete maalingutega. Seejuures said eeskujuandvaks Bolognas töötanud Carracci perekonda kuulunud meistrite usu teemalised või antiikainelised seinamaalid. Nemad olid ühed varajasemad suurmeistrite jäljendajad.
Nende suunaks oli, et maal peab olema ideaalne, ilutsev ja muljetavaldav. Reni, Pomenchio ja Guercino jälgisid vendade õpetusi.Samal ajal oli ka teine suund - realistlik suund kus vastupidi väga loomutruult kujutada. Selle suuna levitajaks oli Michelangelo Caravaggio (1573-1610). See rahvalik maalija püüdles tõetruuduse poole, olgugi et see tõde võis ka inetu või isegi labane olla. Tema maalide tegevuspaik on võetud tegelikust elust, sündmustik hargneb enamasti poolpimeduses, mida lõhestab poolviltu ülalt langev ere valgusvihk, niinimetatud keldriluugivalgus. Poosid olid suvalised. Hakati tegema natüürmorti. Oluline oli liikuvus ja elujõulisus. Selle ilmeka ja dramaatiliselt mõjuva võtte omandasid hiljem teisedki maalijad, ka väljaspool Itaaliat.
See oli ka aeg kus teiste maade kunstnikele sai lausa pühaks kohuseks käia kindlasti Itaalias õppimas ja uurimas antiikaja renessansi kunstisaavutusi.
Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele
Harrastati ajaloolisi teemasid. Püüti väljendada taltsutamatuid kirgi ja afekte ning kujutada tähtsaid inimesi suurtes tegudes.
Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu.
Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed þestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides.
Itaalias
Barokkmaal tekkis Itaalias. Siis sai kunstnikel villand suurmeistrite jäljendamisest. Hakati jäljendama varasemaid suurmeistreid. Selle aja jooksul kaeti sealsete losside ja kirikute seinad tohutu hulga baroksete maalingutega. Seejuures said eeskujuandvaks Bolognas töötanud Carracci perekonda kuulunud meistrite usu teemalised või antiikainelised seinamaalid. Nemad olid ühed varajasemad suurmeistrite jäljendajad.
Nende suunaks oli, et maal peab olema ideaalne, ilutsev ja muljetavaldav. Reni, Pomenchio ja Guercino jälgisid vendade õpetusi.Samal ajal oli ka teine suund - realistlik suund kus vastupidi väga loomutruult kujutada. Selle suuna levitajaks oli Michelangelo Caravaggio (1573-1610). See rahvalik maalija püüdles tõetruuduse poole, olgugi et see tõde võis ka inetu või isegi labane olla. Tema maalide tegevuspaik on võetud tegelikust elust, sündmustik hargneb enamasti poolpimeduses, mida lõhestab poolviltu ülalt langev ere valgusvihk, niinimetatud keldriluugivalgus. Poosid olid suvalised. Hakati tegema natüürmorti. Oluline oli liikuvus ja elujõulisus. Selle ilmeka ja dramaatiliselt mõjuva võtte omandasid hiljem teisedki maalijad, ka väljaspool Itaaliat.
See oli ka aeg kus teiste maade kunstnikele sai lausa pühaks kohuseks käia kindlasti Itaalias õppimas ja uurimas antiikaja renessansi kunstisaavutusi.
Hispaanias
Erilisest sügavast, tõsisest ja kuidagi fanaatilisest vaimust on kantud barokkmaal Hispaanias. Seal loodi peamiselt kirikupilte ja portreesid. Valitsesid rasked pruunikad toonid ning keldriluugivalgus, mis andsid pinget nii imelistele pühaku-legendidele kui ka tõetruudele portreemaalidele.Vanim ja omapäraseim hispaania baroki suurmeistrite seas on kreeka päritoluga kunstnik, keda tuntakse üldiselt ta hüüdnime El Greco (õieti Domenikos Theotokopulos, kreeklane, 1541-1614) järgi. Kuigi võõramaalane, kes tõi endaga kaasa mõjutusi sünnimaalt ning maneristlikke jooni oma õppeajast Itaalias, oskas see geniaalne maalija olla hispaanialikum kui hispaanlased ise. Tema maalides avaldub see pärand, mille hispaanlaste hinge olid jätnud katoliku kirik ja ähvardav inkvisitsioon. Inimesed on tal tavaliselt pikaks venitatud, nende näod kõhnad ja piinatud.
Ekstaasis pööravad nad pilgu sünge tumeda taeva poole; sinnapoole tungivad nagu leegitsedes kõik maali rahutud, teravad vormid. Selline ilmekas ja kergesti äratuntav inimtüüp kordub El Grecol nii pühakulugudes kui ka portreedel. Maalis ekspressiivses maneristlikus laadis portreid ja usulise sisuga kompositsioone. Suur osatähtsus oli ka müstilisel nägemuslikkusel. Teoste ülesehitus oli barokipäraselt dünaamiline, keerukas ja mitmeplaaniline.Pärast El Grecot lõid tumedatoonilisi ja usuhardaid pühakupilte Jusepe de Ribera (1590-1652) ja Francisco de Zurbaran (1599-1664). Zurbaran oli Velazqueze kõrval suurim realist hispaania maalikunstis, seejuures aga hoopis ühekülgsem. Maalides valitseb karge ja askeetlik põhitoon.
El Greco: Toledo äikese eel
B. Murillo: KerjuspoissNeis kujutab ta ainult pühakuid ja munki, selles mõttes on ta kõige hispaanialikum kõigist hispaania kunstnikest. Enam värvi ja kergust on Bartolomi Esteban Murillo (1618-1682) kuusirbil seisvates madonnades, kelle ümber pilvede vahel lendlevad inglikesed. Selle aja kohta üsna elulised on Murillo pildid tänavapoistest. Ta joonistas palju religioosse sisuga pilte, oluline oli liikuvus.
Erilisest sügavast, tõsisest ja kuidagi fanaatilisest vaimust on kantud barokkmaal Hispaanias. Seal loodi peamiselt kirikupilte ja portreesid. Valitsesid rasked pruunikad toonid ning keldriluugivalgus, mis andsid pinget nii imelistele pühaku-legendidele kui ka tõetruudele portreemaalidele.Vanim ja omapäraseim hispaania baroki suurmeistrite seas on kreeka päritoluga kunstnik, keda tuntakse üldiselt ta hüüdnime El Greco (õieti Domenikos Theotokopulos, kreeklane, 1541-1614) järgi. Kuigi võõramaalane, kes tõi endaga kaasa mõjutusi sünnimaalt ning maneristlikke jooni oma õppeajast Itaalias, oskas see geniaalne maalija olla hispaanialikum kui hispaanlased ise. Tema maalides avaldub see pärand, mille hispaanlaste hinge olid jätnud katoliku kirik ja ähvardav inkvisitsioon. Inimesed on tal tavaliselt pikaks venitatud, nende näod kõhnad ja piinatud.
Ekstaasis pööravad nad pilgu sünge tumeda taeva poole; sinnapoole tungivad nagu leegitsedes kõik maali rahutud, teravad vormid. Selline ilmekas ja kergesti äratuntav inimtüüp kordub El Grecol nii pühakulugudes kui ka portreedel. Maalis ekspressiivses maneristlikus laadis portreid ja usulise sisuga kompositsioone. Suur osatähtsus oli ka müstilisel nägemuslikkusel. Teoste ülesehitus oli barokipäraselt dünaamiline, keerukas ja mitmeplaaniline.Pärast El Grecot lõid tumedatoonilisi ja usuhardaid pühakupilte Jusepe de Ribera (1590-1652) ja Francisco de Zurbaran (1599-1664). Zurbaran oli Velazqueze kõrval suurim realist hispaania maalikunstis, seejuures aga hoopis ühekülgsem. Maalides valitseb karge ja askeetlik põhitoon.
El Greco: Toledo äikese eel
B. Murillo: KerjuspoissNeis kujutab ta ainult pühakuid ja munki, selles mõttes on ta kõige hispaanialikum kõigist hispaania kunstnikest. Enam värvi ja kergust on Bartolomi Esteban Murillo (1618-1682) kuusirbil seisvates madonnades, kelle ümber pilvede vahel lendlevad inglikesed. Selle aja kohta üsna elulised on Murillo pildid tänavapoistest. Ta joonistas palju religioosse sisuga pilte, oluline oli liikuvus.
El Greco : Krutsifiks Toledo äikese eel B. Murillo: Kerjuspoiss
Üks kõigi aegade tuntumaid hispaania kunstnikke üldse on Diego Velazquez (1599-1660) - tõetruude, suure inimestetundmisega loodud portreede autor. Ta maalis väga realistlikult ja sellepärast said paljud ta pildid suure kriitika osaliseks. Ta töötas Hispaania õukonnas. Pärast noore Velazqueze tööde nägemist ei lasknud kuningas enam mitte kellelgi teisel ennast maalida ning Velazqueze osaks sai luua sadu pilte kuninglikust perekonnast ja õukondlastest, kääbustest ja õuenarridest - kuigi ta oli alustanud tavaliste inimeste ja igapäevaste esemete maalimisega.
D. Velazquez: Paavst Innocentius X Kuid lihtsuse ja loomulikkuse säilitas ta ka õuekunstnikuna. Eriti õnnestunud ja usutav on portree salakavalast paavstist Innocentius X-st. Mõned suured maalid lõi Velazquez ka õukonnaelu, ajaloo ja mütoloogia ainetel. Äratab imetlust, kui meisterlikult oskas ta. edasi anda esemete materjali, õhku ja valgust; tundub isegi, nagu heljuksid ta maalidel hämaratesse ruumidesse langevas päikesevalguse vihus imepisikesed kullakalt helendavad tolmukübemed. Ta ei joonistanud hoolega igat karva välja, vaid oluline oli tabada inimese iseloomu. Püüti anda edasi liikuvust ja dünaamilisust. Näiteid tema tööst: "Sevilla veemüüja", "Veekandja", "Paavst Innocentius X" (pilt all) jne.
D. Velazquez: Paavst Innocentius X Kuid lihtsuse ja loomulikkuse säilitas ta ka õuekunstnikuna. Eriti õnnestunud ja usutav on portree salakavalast paavstist Innocentius X-st. Mõned suured maalid lõi Velazquez ka õukonnaelu, ajaloo ja mütoloogia ainetel. Äratab imetlust, kui meisterlikult oskas ta. edasi anda esemete materjali, õhku ja valgust; tundub isegi, nagu heljuksid ta maalidel hämaratesse ruumidesse langevas päikesevalguse vihus imepisikesed kullakalt helendavad tolmukübemed. Ta ei joonistanud hoolega igat karva välja, vaid oluline oli tabada inimese iseloomu. Püüti anda edasi liikuvust ja dünaamilisust. Näiteid tema tööst: "Sevilla veemüüja", "Veekandja", "Paavst Innocentius X" (pilt all) jne.
Flandrias
Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele
Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu. Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed þestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides.
Rubens: Maa ja vee liitOmaette nähtuse 17. sajandi kunstis moodustab flaami, s.t. Flandria maalikunstnike looming.
16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme.
Flaami maalikunstis oli meelisteemadeks pühakute kannatused ja võituslikult pingelised piiblistseenid. Nende kõrval maaliti ohtralt ka mütoloogilisi lugusid, kaasaja sündmusi ja portreid. Kujutavat anti edasi äärmiselt elamuslikult, kasutades tugevaid valguse ja varju efekte.
Flaami maalikunsti suurim esindaja, kes viis ellu baroki ideaalid, oli Peter Paul Rubens (1577-1640). Edu ja imetlus saatsid Rubensit juba ta loomingutee algusest peale. Ta sai nii ohtralt tellimusi nii kodu- kui välismaalt, et pidi nende täitmiseks kasutama hulgaliselt õpilasi ning abilisi. Kümnete kaupa valmis tal ajaloolise, mütoloogilise või muu sisuga töid. Tema fantaasiaküllaseil figuurirohkeil kompositsioonidel on barokipäraselt dünaamiline ülesehitus. Ka usuteemalised pildid lahendas Rubens enneolematu jõu ja kirega. Maiseid rõõme ja elu küllust ülistas Rubens oma suurtes mütoloogilistes maalides. Neis on hoogu, liikumist, pakatavat jõudu ja elulusti, sooje hõõguvaid värve, rõivaste toredust ja ehete sära, tugevaid tõmmusid mehi ning heledanahalisi ruugete juustega täidlasi naisi, pakse lapsukesi, vallatlevaid faune ja nümfe. Kui selline, ülivohav laad võib praegusaegsetes vaatajates mõnikord isegi võõrastust tekitada, siis Rubensi portreed erutavad vaatajat tänapäevani. Eriti just pildid kunstniku abikaasast, noorest Helene Fourment'ist õhkuvad erilist inimlikku soojust. Piltidel olid hästi vormikad ja täidlased inimesed. Kasutas jämedat pintslit ning sellega tüsedus saavutatigi.Tema maalidel kolme nurga kujulist kompositsiooni ei ole, vaid pilt on paksult rahvast täis.
Rubens: Susanne Fourment
A. van Dyck: AutoportreeAnthonis van Dyck'i (1599-1641), teise kuulsa flaamlase loomingutee sai alguse Rubensi ateljeest tema õpilasena. Siiski ei omandanud van Dyck oma õpetaja jõulisust; pigem oli ta mahe ja peenetundeline. Viljeles varases loomejärgus rohkesti pateetilist usu- ja mütoloogiaainelist kompositsiooni, hiljem lõi peamiselt suursuguseid ja elegantseid aristokraadiportreid. Tema lõi uue alaliigi portreemaalis, nn. paraadportree, kus kujutatav inimene püütakse esitada võimalikult meeldiva, suursuguse ja väärikana ning kus tähtsat osa etendab kaunis, peenelt edasiantud rõivastus. Tema portreede peen töötlus ja kõrge värvikultuur mõjutasid oluliselt inglise ja prantsuse portreemaali arengut. Rubensi ateljees töötas teisigi nimekaid kunstnikke näiteks suurepärane vaikelude - natüürmortide - maalija Frans Snyders (1579-1657) ja lillede maalimisele pühendunud Jan Brueghel (1568-1625), Pieter Brueghel vanema poeg.
Nende õukonnakunstnike kõrval leidus flaamlaste seas ka rahvalikumaid meistreid, kelle loomingus flaami baroki elujanulisus muutus lausa jämedakoeliste rõõmude ülistuseks. Liialdavas robustses laadis kujutas lihtrahva pidusööke Jacob Jordaens (1593-1678). Koomilisi, sageli aga rohkem sapiseid pilte talurahva pidudest ja kõrtsikaklustest lõi Adriaen Brouwer (1606-1638).
Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele
Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu. Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed þestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides.
Rubens: Maa ja vee liitOmaette nähtuse 17. sajandi kunstis moodustab flaami, s.t. Flandria maalikunstnike looming.
16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme.
Flaami maalikunstis oli meelisteemadeks pühakute kannatused ja võituslikult pingelised piiblistseenid. Nende kõrval maaliti ohtralt ka mütoloogilisi lugusid, kaasaja sündmusi ja portreid. Kujutavat anti edasi äärmiselt elamuslikult, kasutades tugevaid valguse ja varju efekte.
Flaami maalikunsti suurim esindaja, kes viis ellu baroki ideaalid, oli Peter Paul Rubens (1577-1640). Edu ja imetlus saatsid Rubensit juba ta loomingutee algusest peale. Ta sai nii ohtralt tellimusi nii kodu- kui välismaalt, et pidi nende täitmiseks kasutama hulgaliselt õpilasi ning abilisi. Kümnete kaupa valmis tal ajaloolise, mütoloogilise või muu sisuga töid. Tema fantaasiaküllaseil figuurirohkeil kompositsioonidel on barokipäraselt dünaamiline ülesehitus. Ka usuteemalised pildid lahendas Rubens enneolematu jõu ja kirega. Maiseid rõõme ja elu küllust ülistas Rubens oma suurtes mütoloogilistes maalides. Neis on hoogu, liikumist, pakatavat jõudu ja elulusti, sooje hõõguvaid värve, rõivaste toredust ja ehete sära, tugevaid tõmmusid mehi ning heledanahalisi ruugete juustega täidlasi naisi, pakse lapsukesi, vallatlevaid faune ja nümfe. Kui selline, ülivohav laad võib praegusaegsetes vaatajates mõnikord isegi võõrastust tekitada, siis Rubensi portreed erutavad vaatajat tänapäevani. Eriti just pildid kunstniku abikaasast, noorest Helene Fourment'ist õhkuvad erilist inimlikku soojust. Piltidel olid hästi vormikad ja täidlased inimesed. Kasutas jämedat pintslit ning sellega tüsedus saavutatigi.Tema maalidel kolme nurga kujulist kompositsiooni ei ole, vaid pilt on paksult rahvast täis.
Rubens: Susanne Fourment
A. van Dyck: AutoportreeAnthonis van Dyck'i (1599-1641), teise kuulsa flaamlase loomingutee sai alguse Rubensi ateljeest tema õpilasena. Siiski ei omandanud van Dyck oma õpetaja jõulisust; pigem oli ta mahe ja peenetundeline. Viljeles varases loomejärgus rohkesti pateetilist usu- ja mütoloogiaainelist kompositsiooni, hiljem lõi peamiselt suursuguseid ja elegantseid aristokraadiportreid. Tema lõi uue alaliigi portreemaalis, nn. paraadportree, kus kujutatav inimene püütakse esitada võimalikult meeldiva, suursuguse ja väärikana ning kus tähtsat osa etendab kaunis, peenelt edasiantud rõivastus. Tema portreede peen töötlus ja kõrge värvikultuur mõjutasid oluliselt inglise ja prantsuse portreemaali arengut. Rubensi ateljees töötas teisigi nimekaid kunstnikke näiteks suurepärane vaikelude - natüürmortide - maalija Frans Snyders (1579-1657) ja lillede maalimisele pühendunud Jan Brueghel (1568-1625), Pieter Brueghel vanema poeg.
Nende õukonnakunstnike kõrval leidus flaamlaste seas ka rahvalikumaid meistreid, kelle loomingus flaami baroki elujanulisus muutus lausa jämedakoeliste rõõmude ülistuseks. Liialdavas robustses laadis kujutas lihtrahva pidusööke Jacob Jordaens (1593-1678). Koomilisi, sageli aga rohkem sapiseid pilte talurahva pidudest ja kõrtsikaklustest lõi Adriaen Brouwer (1606-1638).
Rubens: Maa ja vee liit Rubens: Susanne Fourment A. van Dyck: Autoportree A. Brouwer: Pannkoogiküpsetajad
PrantsusmaalPrantsusmaal olid maalijad, nii nagu kujurid ja arhitektidki, peamiselt õukonna teenistuses. Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mille aluseks oliratsionalism. Ebatäiuslikkusele vastandati täiuslik, mõistuspärane ideaal ning seda püüti kunstis kehastada. Kunst pidi olema ideeline ja kasvatav.
17. sajandil oli mõjukaim maalija NICOLAS POUSSIN (1593-1665). Tema looming tugineb antiikkunsti ja renessansi traditsioonidele. Poussini tööd on üles ehitatud rangele loogikale ja selgusetaotlusele nii vormis kui värvis. Kuulsaimad Poussini tööd on suuremõõtmelised allegoorilised võimütoloogilised kompositsioonid. Tähtsal kohal on kontuuride ilu ja kahde plastiline modelleerimine. Poussin on kuulus ka kui "ideaalmaastike looja". Tema maastikud ei kujuta ühtki konkreetset kohta loodusest, vaid kõik lähtub kunstniku fantaasiast. Enamasti pole tema maastikud puhtakujulised, vaid neile on maalitud ka mõni inimfiguur. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks.
Poussini laadi edasiarendajaks ja klassitsistliku maastikumaali loojaks oli CLAUDE LORRAIN (1600-1682). Ta töötas suurte maastikukompositsioonide loomiseks välja kindla kompositsiooniskeemi. Külgedelt piiravad maali võimsad puude või ehitiste massiivid ning nende vahelt avaneb vaade udusesse kaugusesse. Esiplaanil on grupp inimesi ja kusagil maalil paiknevad antiiksete ehitiste varemed. Lorraini töödes valitseb selgus ja rahu. Silmapiir on tavaliselt madal, jättes palju ruumi taevale. Lorraini huvitas looduse muutumine sõltuvalt kellaajast. Nii maalis ta seeria - Hommik, Keskpäev, Õhtu, Öö. Peamiseks meeleolu loomise vahendiks on valgus. Maalide kompositsioon võib korduda, valgus mitte. Üks tema kuulsamaid pilte kannabki nime "Hommik".(pilt all)
17. sajandil oli mõjukaim maalija NICOLAS POUSSIN (1593-1665). Tema looming tugineb antiikkunsti ja renessansi traditsioonidele. Poussini tööd on üles ehitatud rangele loogikale ja selgusetaotlusele nii vormis kui värvis. Kuulsaimad Poussini tööd on suuremõõtmelised allegoorilised võimütoloogilised kompositsioonid. Tähtsal kohal on kontuuride ilu ja kahde plastiline modelleerimine. Poussin on kuulus ka kui "ideaalmaastike looja". Tema maastikud ei kujuta ühtki konkreetset kohta loodusest, vaid kõik lähtub kunstniku fantaasiast. Enamasti pole tema maastikud puhtakujulised, vaid neile on maalitud ka mõni inimfiguur. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks.
Poussini laadi edasiarendajaks ja klassitsistliku maastikumaali loojaks oli CLAUDE LORRAIN (1600-1682). Ta töötas suurte maastikukompositsioonide loomiseks välja kindla kompositsiooniskeemi. Külgedelt piiravad maali võimsad puude või ehitiste massiivid ning nende vahelt avaneb vaade udusesse kaugusesse. Esiplaanil on grupp inimesi ja kusagil maalil paiknevad antiiksete ehitiste varemed. Lorraini töödes valitseb selgus ja rahu. Silmapiir on tavaliselt madal, jättes palju ruumi taevale. Lorraini huvitas looduse muutumine sõltuvalt kellaajast. Nii maalis ta seeria - Hommik, Keskpäev, Õhtu, Öö. Peamiseks meeleolu loomise vahendiks on valgus. Maalide kompositsioon võib korduda, valgus mitte. Üks tema kuulsamaid pilte kannabki nime "Hommik".(pilt all)