Gootika ehk Gooti stiil
Gooti stiil on teine keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil. Gooti kunst tekkis ja saavutas täiuslikkuse Prantsusmaal ning levis sealt eeskätt põhja poole - Inglismaale, Saksamaale ja Skandinaaviasse. Itaalias, kus antiikkunsti mõju oli väga tugev, ei kodunenud gootika tõeliselt kunagi. Nimetust "gootika" hakkas kõigepealt kasutama itaalia kunstiajaloolane ja ehitusmeister GIORGIO VASARI (1511-1574). Sel ajal oli valitsevaks ideaaliks antiikkunst ja terminiga gootika (tuleneb idagermaani hõimu gootide nimest) tähistati halvustavalt kogu keskaegset kunsti Euroopas. See pidi täehndama midagi "metsikut", "kultuuritut" ja "barbaarset". Stiilinimena tuli gootika kasutusse alles 18. sajandil.
Nagu romaani stiil, nii oli ka gootika eelkõige sakraalne, s t kiriklik kunst. Kirkikute ja katedraalide ehitamise loovutasid nüüd mungad linna käsitööliste tsunftidele. Gooti arhitektuuri süsteem arenes välja romaani stiili süsteemist. Gootikat iseloomustab vertikaalsus, püüd kõrgusesse. Põhiprobleemiks jäi ka nüüd kiriku katmine vastupidava laega. Kõige olulisemaks teguriks gooti süsteemi väljatöötamisel oli teravkaare ja roidvõlvide kasutuselevõtt.
Roidvõlvi ehitamine - raidkivist või tellisest laoti valmis võlvikut raamivad tugevad vööndkaared. Vööndkaartele toetatakse diagonaalselt roided, nende ristumiskoht "lukustatakse" päiskiviga. Roiete vahele ehitatakse õhukesed ja kerged võlvisiilud. Kandvad osad on seega vööndkaared ja roided.
Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla, aga mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Teravkaar ongi gooti stiili kõige silmatorkavam tunnus.Traveesid kaeti endiselt ristvõlvidega, kuid võlv ei olnud kõikjalt ühepaksune. Tema "skeletiks" said kaks diagonaalset , travee kohal ristuvat teravkaart, mida nimetatakse roieteks. Nendevahelised osad (võlvisiilud) võis laduda hoopis õhukesed. Sellega vähenes tunduvalt võlvide kaal ja raskus koondus põhiliselt ainult võlviku nelja nurka. Sinna ehitati võimsad piilarid, mis võtsid vastu võlviroiete vertikaalse surve. Võlvide külgsurve tasakaalustamiseks ehitati vastu kiriku välisseina traveede nurkade kohale tugikaared, mis andsid surve edasi massiivsetele tugipiitadele.
Kokkuvõttes meenutas gooti kiriku konstruktsioon nagu mingi hiigelloma skeletti. Ehitist kandsid piilarid, tugipiidad, tugikaared, vööndakaared ja võlviroided.
Gooti stiili arengus eristatakse kolme etappi:
Varagootika (umbes a.1140 – 1200). Selle perioodi ehitistele on iseloomulikud väikesed, ilma sisemise jaotuseta aknad; võlvid on kuueosalised, lähenevad kvadraadile ja on võrdlemisi tugevasti kumerad; võlvide toetamiseks püstitatakse tugipiidad vastu müüre ja külglöövide peale ehitatakse empoorid; tugedena esinevad tihti veel ümmargused sambad.
Esimene suurem ehitis, kus gooti konstruktsiooni põhimõtted rakendati, on Saint-Denis´abtkonna kirik Pariisi lähikonnas, Prantsuse kuningate matusepaik. Selle ehitamist alustati 1132 aastal ning sellest võtsid osa töölised ja meistrid kõigist Prantsusmaa osadest.
Silmapaistvamaid ja mõjurikkamaid varagooti ehitisi on Laoni katedraal, mille ehitust alustati umbes a. 1150 ja mis valmis a. 1226. Koor ehitati uuel kujul pärast a. 1205; sel on sirge lõpmik. Hoone sisearhitektuuriga võistlevad suursuguses tema ilusad kõrged tornid fassaadi ääres.
Enamikul varagootika ehitistest on kabelipärg, mõnedel on transeptid ümmarguse lõpmikuga. Võlvid on kuueosalised; nende kõrgus suureneb vähehaaval: Senlis´s oli see enne ümberehitamist XVI sajandi alguses 18 m, Laonis 24 m, Pariisi Norte-Dame´is juba 32 m. Empoorid külglöövide peal on tugevasti võlvitud ja suurte akendega. Fassaadid hakkavad juba omandama seda üldilmet ja dispositsiooni, mida leiame gootika õitseaja ehitistes. Empooride kadumine ja nende asendamine tugikaartega on tähtsaim etapp gootika arengus.
Gooti stiil on teine keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil. Gooti kunst tekkis ja saavutas täiuslikkuse Prantsusmaal ning levis sealt eeskätt põhja poole - Inglismaale, Saksamaale ja Skandinaaviasse. Itaalias, kus antiikkunsti mõju oli väga tugev, ei kodunenud gootika tõeliselt kunagi. Nimetust "gootika" hakkas kõigepealt kasutama itaalia kunstiajaloolane ja ehitusmeister GIORGIO VASARI (1511-1574). Sel ajal oli valitsevaks ideaaliks antiikkunst ja terminiga gootika (tuleneb idagermaani hõimu gootide nimest) tähistati halvustavalt kogu keskaegset kunsti Euroopas. See pidi täehndama midagi "metsikut", "kultuuritut" ja "barbaarset". Stiilinimena tuli gootika kasutusse alles 18. sajandil.
Nagu romaani stiil, nii oli ka gootika eelkõige sakraalne, s t kiriklik kunst. Kirkikute ja katedraalide ehitamise loovutasid nüüd mungad linna käsitööliste tsunftidele. Gooti arhitektuuri süsteem arenes välja romaani stiili süsteemist. Gootikat iseloomustab vertikaalsus, püüd kõrgusesse. Põhiprobleemiks jäi ka nüüd kiriku katmine vastupidava laega. Kõige olulisemaks teguriks gooti süsteemi väljatöötamisel oli teravkaare ja roidvõlvide kasutuselevõtt.
Roidvõlvi ehitamine - raidkivist või tellisest laoti valmis võlvikut raamivad tugevad vööndkaared. Vööndkaartele toetatakse diagonaalselt roided, nende ristumiskoht "lukustatakse" päiskiviga. Roiete vahele ehitatakse õhukesed ja kerged võlvisiilud. Kandvad osad on seega vööndkaared ja roided.
Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla, aga mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Teravkaar ongi gooti stiili kõige silmatorkavam tunnus.Traveesid kaeti endiselt ristvõlvidega, kuid võlv ei olnud kõikjalt ühepaksune. Tema "skeletiks" said kaks diagonaalset , travee kohal ristuvat teravkaart, mida nimetatakse roieteks. Nendevahelised osad (võlvisiilud) võis laduda hoopis õhukesed. Sellega vähenes tunduvalt võlvide kaal ja raskus koondus põhiliselt ainult võlviku nelja nurka. Sinna ehitati võimsad piilarid, mis võtsid vastu võlviroiete vertikaalse surve. Võlvide külgsurve tasakaalustamiseks ehitati vastu kiriku välisseina traveede nurkade kohale tugikaared, mis andsid surve edasi massiivsetele tugipiitadele.
Kokkuvõttes meenutas gooti kiriku konstruktsioon nagu mingi hiigelloma skeletti. Ehitist kandsid piilarid, tugipiidad, tugikaared, vööndakaared ja võlviroided.
Gooti stiili arengus eristatakse kolme etappi:
- varagootika
- kõrggootika ehk gootika õitseaeg
- hilisgootika
Varagootika (umbes a.1140 – 1200). Selle perioodi ehitistele on iseloomulikud väikesed, ilma sisemise jaotuseta aknad; võlvid on kuueosalised, lähenevad kvadraadile ja on võrdlemisi tugevasti kumerad; võlvide toetamiseks püstitatakse tugipiidad vastu müüre ja külglöövide peale ehitatakse empoorid; tugedena esinevad tihti veel ümmargused sambad.
Esimene suurem ehitis, kus gooti konstruktsiooni põhimõtted rakendati, on Saint-Denis´abtkonna kirik Pariisi lähikonnas, Prantsuse kuningate matusepaik. Selle ehitamist alustati 1132 aastal ning sellest võtsid osa töölised ja meistrid kõigist Prantsusmaa osadest.
Silmapaistvamaid ja mõjurikkamaid varagooti ehitisi on Laoni katedraal, mille ehitust alustati umbes a. 1150 ja mis valmis a. 1226. Koor ehitati uuel kujul pärast a. 1205; sel on sirge lõpmik. Hoone sisearhitektuuriga võistlevad suursuguses tema ilusad kõrged tornid fassaadi ääres.
Enamikul varagootika ehitistest on kabelipärg, mõnedel on transeptid ümmarguse lõpmikuga. Võlvid on kuueosalised; nende kõrgus suureneb vähehaaval: Senlis´s oli see enne ümberehitamist XVI sajandi alguses 18 m, Laonis 24 m, Pariisi Norte-Dame´is juba 32 m. Empoorid külglöövide peal on tugevasti võlvitud ja suurte akendega. Fassaadid hakkavad juba omandama seda üldilmet ja dispositsiooni, mida leiame gootika õitseaja ehitistes. Empooride kadumine ja nende asendamine tugikaartega on tähtsaim etapp gootika arengus.
Gootika õitseaeg (u 1200–1350). Akendel on nüüd juba lihtne raamistik; võlvid on lamedad, piklikud, neid toetavad tugikaared; empoorid kaovad. Umbes aastast 1250 suurenevad aknad, nende postid ja raamistik muutuvad ikka mitmekesisemaks ja rikkalikumaks; trifooriumi taga olevasse müüri tekivad aknad.
Chartres´i katedraali vanemad osad pärinevad XII sajandist; need on skulptuuridega kaunistatud lääneportaalid, kuulus kuningate värav ehk Portail Royal ja tornide alumine osa, mis üheaegne portaalidega (tekkinud umbes XII sajandi keskel). Kõik muud ehitise osad on teostatud pärast tulekahju a.1194. Pikihoone on Chartres´is kolmelööviline, koor viielööviline. Hoone oli lõplikult valmis juba a. 1260 ja on seetõttu stiililt väga ühtne. Ulatuslikum hilisema aja lisand on põhjapoolse torni tipp, mis ehitati XVI sajandi alguses rikkalikus hilisgooti stiilis. Chartres´i katedraal on kuulus ka oma hästi säilinud värviliste akendega
Amiens´i katedraali ehitust alustati a. 1220. See pidi suuruselt ja toreduselt ületama kõik senised kirikud. Tema ehituslugu on erandlik seetõttu, et ehitamist alustati pikihoonega, mis valmis a. 1236; umbes samal ajal valmis ka fassaadi alumine osa (kuni roosaknani). Koor omandas lõpliku kuju umbes a. 1270, pikihoone külgedel olevad kabelid XIV sajandi keskel. Fassaadi rajamistöödes tekkis seisak; lõunapoolne torn lõpetati alles a. 1366, põhjapoolne XV sajandi algul. Põhiplaani ja ülesehituse teostamise mõttes peetakse Amiens´i katedraali kõige eeskujulikumaks ja täiuslikumaks gooti ehitiseks.
Gooti ajastul püstitatakse suurepäraseid kloostreid. Kuulsaim kloostrikavatis on Mont–Saint–Michel. See on ehitatud Normandia ranniku lähedal merest järsult kerkivale üksikule kaljusaarele. Arhitektuur ja kaljud on siin sulanud ühtseks maaliliseks ja võimsalt monumentaalseks tervikuks.
Chartres´i katedraali vanemad osad pärinevad XII sajandist; need on skulptuuridega kaunistatud lääneportaalid, kuulus kuningate värav ehk Portail Royal ja tornide alumine osa, mis üheaegne portaalidega (tekkinud umbes XII sajandi keskel). Kõik muud ehitise osad on teostatud pärast tulekahju a.1194. Pikihoone on Chartres´is kolmelööviline, koor viielööviline. Hoone oli lõplikult valmis juba a. 1260 ja on seetõttu stiililt väga ühtne. Ulatuslikum hilisema aja lisand on põhjapoolse torni tipp, mis ehitati XVI sajandi alguses rikkalikus hilisgooti stiilis. Chartres´i katedraal on kuulus ka oma hästi säilinud värviliste akendega
Amiens´i katedraali ehitust alustati a. 1220. See pidi suuruselt ja toreduselt ületama kõik senised kirikud. Tema ehituslugu on erandlik seetõttu, et ehitamist alustati pikihoonega, mis valmis a. 1236; umbes samal ajal valmis ka fassaadi alumine osa (kuni roosaknani). Koor omandas lõpliku kuju umbes a. 1270, pikihoone külgedel olevad kabelid XIV sajandi keskel. Fassaadi rajamistöödes tekkis seisak; lõunapoolne torn lõpetati alles a. 1366, põhjapoolne XV sajandi algul. Põhiplaani ja ülesehituse teostamise mõttes peetakse Amiens´i katedraali kõige eeskujulikumaks ja täiuslikumaks gooti ehitiseks.
Gooti ajastul püstitatakse suurepäraseid kloostreid. Kuulsaim kloostrikavatis on Mont–Saint–Michel. See on ehitatud Normandia ranniku lähedal merest järsult kerkivale üksikule kaljusaarele. Arhitektuur ja kaljud on siin sulanud ühtseks maaliliseks ja võimsalt monumentaalseks tervikuks.
Hilisgootika(u 1350–1525) , flamboyant- ehk leekestiili valitsemise aeg. Akendel on leekestiilis teostatud raamistik ja nad ulatuvad suurte arkaadideni; võlvid on varustatud rikkalike ja keeruliste roietega; sammastel puuduvad kapiteelid ja roided ühinevad vahetult samba kerega; esinevad korv-, eesliselg- ja tjuudorkaared; detailid on äärmiselt rikkalikud.
Ääretu toredus valitseb dekoratsioonides: arvukad viilud,tornikesed, ehisviilud, balustraadid, niśid, veesülitid ja fantastiliselt mitmekesised skulptuurkaunistused katavad kogu ehitist nagu mingi kivipits. Püüd toreduse ja ornamentaalse mõju poole surub tagaplaanile konstruktsiooni selguse. Tihti puudub trifoorium.
Linnused ja linnakindlused.Suurejoonelises laadis areneb gooti ajastul ka kindlusarhitektuur. Kui romaani ajastul esines veel kohati puukindlusi, siis nüüd kattub kogu Prantsusmaa võimsate kivilinnustega.Kindlusarhitektuuri arengut mõjutas peale muu tutvumine bütsantsi ja araabia kindlusehitistega Süürias ja Palestiinas ristisõdade ajal.
Keskaegne linnus koosneb tugevate ringmüüridega piiratud alast, mida võis ümbritseda kraav. Ringmüüris olid neljatahulised või polügonaalsed, enamasti aga ümmargusedtornid. Müüri ja tornide ülemisel serval asetses kaitsekäik, mille ees oli sakmetegarinnatis. Kaitsekäik ulatus tihti üle müüriserva ja toetus selgkividele; selgkivide vahel olid augud, kustkaudu pealetungijatele tulist tõrva ja keeva vett kaela valati. Säärast aukudega varustatud müüriserva nimetatakse maśikuliiks. Müüri sees olid laskepilud.
Linnuse keskse tähtsusega osa oli võimas peatorn – donjon. See oli võitluse ajal viimne vastupanemiskoht ja pelgupaik ning asetses kas linnuse keskel või kõige hädaohtlikumal kohal. Donjon oli mitmekorruseline ja varasemal ajal ka eluruumiks. Hiljem kujunes suuremates linnustes lisaks varem seal asetsenud kõrvalehitistele eluruume sisaldavpalas. Väiksemad linnused koosnesid mõnikord ainult donjonist.
Tavaliselt oli igal linnusel ka suurem või väiksem eelkindlus. See koosnes paiguti muldvallist, millel oli puutara (palissaad) või ka madal kivimüür. Eelkindlus ümbritses linnust kas ümberringi või ainult ühest küljest. Eelkindluses omakorda ehitati tugevasti välja need osad, mis olid kallaletungi puhul suuremas ohus; sääraseid hoolikalt kindlustatud eelkindluse osi nimetatakse barbakaaniks.Alates XV sajandist, mil tulirelvade tarvitamine saab üldiseks, tuleb linnuseehituses muutus. Donjon ehitatakse madal või kaob üldse, ka ringmüürid muutuvad madalamaks, kuid massiivsemaks; neile ehitatakse suurtükipesad. Kogu linnust ümbritsevad bastionid.
Keskaja lõpul hakatakse linnuste ehitamisel kaitseülesannete kõrval ikka rohkem silmas pidama mugavust ja elamiskõlblikkust.
Tuntumad keskaegsed linnused Prantsusmaal on Inglise kuninga Richard Lõvisüdame poolt XII sajandi lõpul ehitatud Andelys´ linnus, paavstide loss Avignonis, XIV ja XV sajandil tekkinud Pierrefonds´i linnus jt.
Ääretu toredus valitseb dekoratsioonides: arvukad viilud,tornikesed, ehisviilud, balustraadid, niśid, veesülitid ja fantastiliselt mitmekesised skulptuurkaunistused katavad kogu ehitist nagu mingi kivipits. Püüd toreduse ja ornamentaalse mõju poole surub tagaplaanile konstruktsiooni selguse. Tihti puudub trifoorium.
Linnused ja linnakindlused.Suurejoonelises laadis areneb gooti ajastul ka kindlusarhitektuur. Kui romaani ajastul esines veel kohati puukindlusi, siis nüüd kattub kogu Prantsusmaa võimsate kivilinnustega.Kindlusarhitektuuri arengut mõjutas peale muu tutvumine bütsantsi ja araabia kindlusehitistega Süürias ja Palestiinas ristisõdade ajal.
Keskaegne linnus koosneb tugevate ringmüüridega piiratud alast, mida võis ümbritseda kraav. Ringmüüris olid neljatahulised või polügonaalsed, enamasti aga ümmargusedtornid. Müüri ja tornide ülemisel serval asetses kaitsekäik, mille ees oli sakmetegarinnatis. Kaitsekäik ulatus tihti üle müüriserva ja toetus selgkividele; selgkivide vahel olid augud, kustkaudu pealetungijatele tulist tõrva ja keeva vett kaela valati. Säärast aukudega varustatud müüriserva nimetatakse maśikuliiks. Müüri sees olid laskepilud.
Linnuse keskse tähtsusega osa oli võimas peatorn – donjon. See oli võitluse ajal viimne vastupanemiskoht ja pelgupaik ning asetses kas linnuse keskel või kõige hädaohtlikumal kohal. Donjon oli mitmekorruseline ja varasemal ajal ka eluruumiks. Hiljem kujunes suuremates linnustes lisaks varem seal asetsenud kõrvalehitistele eluruume sisaldavpalas. Väiksemad linnused koosnesid mõnikord ainult donjonist.
Tavaliselt oli igal linnusel ka suurem või väiksem eelkindlus. See koosnes paiguti muldvallist, millel oli puutara (palissaad) või ka madal kivimüür. Eelkindlus ümbritses linnust kas ümberringi või ainult ühest küljest. Eelkindluses omakorda ehitati tugevasti välja need osad, mis olid kallaletungi puhul suuremas ohus; sääraseid hoolikalt kindlustatud eelkindluse osi nimetatakse barbakaaniks.Alates XV sajandist, mil tulirelvade tarvitamine saab üldiseks, tuleb linnuseehituses muutus. Donjon ehitatakse madal või kaob üldse, ka ringmüürid muutuvad madalamaks, kuid massiivsemaks; neile ehitatakse suurtükipesad. Kogu linnust ümbritsevad bastionid.
Keskaja lõpul hakatakse linnuste ehitamisel kaitseülesannete kõrval ikka rohkem silmas pidama mugavust ja elamiskõlblikkust.
Tuntumad keskaegsed linnused Prantsusmaal on Inglise kuninga Richard Lõvisüdame poolt XII sajandi lõpul ehitatud Andelys´ linnus, paavstide loss Avignonis, XIV ja XV sajandil tekkinud Pierrefonds´i linnus jt.
Skulptuur
Gooti skulptuuri peaülesandeks oli endiselt ehitiste, eelkõige kirikute kaunistamine. Käsikäes ehitusmeistritega töötasid kiviraidurid, kes raiusid välja kõik kirikut kaunistavad plastilised ehitusdetailid - ehisviilud, palestikufiguurid, konsoolid, kapiteelid jne.
Gooti skulptuuri arenemise tähtsamaks jooneks on püüd suurema eluläheduse poole. Selleks hakkasid kiviraidurid üksikuid inimfiguure ümarplastilistena, kiviseinast eraldiseisvatena välja raiuma. Inimese keha proportsioonid muutusid õigeks, liigutused ja poosid loomulikumaks. Siiski jäi gooti plastika veel täiel määral keskaja kunstiks, tarvitseb kas või vaadelda riietuse kujutamist. Rõivad - reeglina ulatuvad need maani - katavad keha endiselt täiesti kinni. Riidevoldid mõjuvad väga loomulikuna, kuid nende vormid, suund ja rütm sõltuvad vähe nende all olevast kehast. Seda parem aga oli kasutada riietust skulptuuri ja arhitektuuri sidujana. Ka skulptuuri temaatikas toimus suur muutus. Gooti plastika lõi imekauneid naisekujusid. Naistele ja armastusele loodi kauneid ülistuslaule
Sageli armastati kujutada Neitsi Maarjat last kätel hoidmas. Selles naeratavas kujus pidid ühinema maine ilu ja taevane headus. Teema oli arusaadav ja inimlik - emaarmastus.
Küllap sellepärast loodi madonnakujusid paarisaja aasta jooksul hulgaliselt.
Gooti skulptuuri peaülesandeks oli endiselt ehitiste, eelkõige kirikute kaunistamine. Käsikäes ehitusmeistritega töötasid kiviraidurid, kes raiusid välja kõik kirikut kaunistavad plastilised ehitusdetailid - ehisviilud, palestikufiguurid, konsoolid, kapiteelid jne.
Gooti skulptuuri arenemise tähtsamaks jooneks on püüd suurema eluläheduse poole. Selleks hakkasid kiviraidurid üksikuid inimfiguure ümarplastilistena, kiviseinast eraldiseisvatena välja raiuma. Inimese keha proportsioonid muutusid õigeks, liigutused ja poosid loomulikumaks. Siiski jäi gooti plastika veel täiel määral keskaja kunstiks, tarvitseb kas või vaadelda riietuse kujutamist. Rõivad - reeglina ulatuvad need maani - katavad keha endiselt täiesti kinni. Riidevoldid mõjuvad väga loomulikuna, kuid nende vormid, suund ja rütm sõltuvad vähe nende all olevast kehast. Seda parem aga oli kasutada riietust skulptuuri ja arhitektuuri sidujana. Ka skulptuuri temaatikas toimus suur muutus. Gooti plastika lõi imekauneid naisekujusid. Naistele ja armastusele loodi kauneid ülistuslaule
Sageli armastati kujutada Neitsi Maarjat last kätel hoidmas. Selles naeratavas kujus pidid ühinema maine ilu ja taevane headus. Teema oli arusaadav ja inimlik - emaarmastus.
Küllap sellepärast loodi madonnakujusid paarisaja aasta jooksul hulgaliselt.
Saksmaal kaunistati tiibaltareid värvitud puuskulptuuridega.
Tiibaltar on nagu väike kapp, mille uksed ja sisemus on kaunistatud
maalingute või puuskulptuuridega.
Alati on pühakuid kujutatud hingestatud nägudega ja rikkalike
voltidega rüüdes.
Tiibaltar on nagu väike kapp, mille uksed ja sisemus on kaunistatud
maalingute või puuskulptuuridega.
Alati on pühakuid kujutatud hingestatud nägudega ja rikkalike
voltidega rüüdes.
Maalikunst
Tahvelmaal sündis just gooti ajastul. See oli suur edasiminek kunsti levikul, sest puutahvlile või lõuendile maalitud pilti sai mujale viia. Esimesed tahvelmaalid tehti puutahvlitele tiibaltarite jaoks.
Gooti kirikud olid suurte akendega ja seetõttu seinapinda maalinguteks eriti ei jäänud.
Itaalias, kus kirikute aknad olid väiksemad, maaliti seintele freskosid. Fresko on veel kuivamata krohvile maalitud pilt.
Tuntuim Itaalia freskomaalija oli Giotto(1266-1337).
Giotto loomingut ja üldse Firenze koolkonda iseloomustab haarav jutustamisoskus ja dramaatika. Inimeste kujutamises on Giotto küllalt looduslähedane, kuid ruumikujutlus ja maastikuline foon on tal keskaegselt tinglik.
Tema maalidest on kadunud senine elukaugus ja rangus, nendes on juba sügavust. Kehakumeruste edasiandmiseks on kasutatud on varje, ka ehitiste kujutamisel on püüeldud ruumilisuse poole. Inimeste näod on väljendusrikkad ja liigutused tunduvad loomulikud.
Tahvelmaal sündis just gooti ajastul. See oli suur edasiminek kunsti levikul, sest puutahvlile või lõuendile maalitud pilti sai mujale viia. Esimesed tahvelmaalid tehti puutahvlitele tiibaltarite jaoks.
Gooti kirikud olid suurte akendega ja seetõttu seinapinda maalinguteks eriti ei jäänud.
Itaalias, kus kirikute aknad olid väiksemad, maaliti seintele freskosid. Fresko on veel kuivamata krohvile maalitud pilt.
Tuntuim Itaalia freskomaalija oli Giotto(1266-1337).
Giotto loomingut ja üldse Firenze koolkonda iseloomustab haarav jutustamisoskus ja dramaatika. Inimeste kujutamises on Giotto küllalt looduslähedane, kuid ruumikujutlus ja maastikuline foon on tal keskaegselt tinglik.
Tema maalidest on kadunud senine elukaugus ja rangus, nendes on juba sügavust. Kehakumeruste edasiandmiseks on kasutatud on varje, ka ehitiste kujutamisel on püüeldud ruumilisuse poole. Inimeste näod on väljendusrikkad ja liigutused tunduvad loomulikud.
Miniatuurmaal Miniatuur - ehk raamatumaaliga hakkasid tegelema munkade asemel ilmalikud meistrid.
Ka nendes maalides on juba üsna õigesti kasutatud perspektiivi.
Prantsusmaal olid väga tuntud vennad Limbourg`id, kes maalisid väga ilmekad pildid erinevatest aastaaegadest ja nendele vastavatest toimetustest. Pildid valmisid tellimustööna Berry hertsogi palveraamatule.
Ka nendes maalides on juba üsna õigesti kasutatud perspektiivi.
Prantsusmaal olid väga tuntud vennad Limbourg`id, kes maalisid väga ilmekad pildid erinevatest aastaaegadest ja nendele vastavatest toimetustest. Pildid valmisid tellimustööna Berry hertsogi palveraamatule.