Klassitsism
Klassitsism on 16.–19. sajandi kunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses,teatrikunstis ja muusikas.
Vastukaaluks rahutule, liikuvale, ilutsevale barokile ja rokokoole hakkas 18. sajandi keskel Prantsusmaal ja mujalgi Euroopas jälle levima klassitsism jälle levima klassitsism (itaalia ja inglise traditsioonis kutsutakse seda neoklassitsismiks). Taaskord püüti jäljendada vanakreeka ja -rooma kunsti.
Prantsusmaal olid toimuma hakanud suured muutused. Monarhia aeg hakkas lõpule jõudma. Vastuolud toretseva eluga harjunud vaimulike ja aadlike ning teiselt poolt kodanluse, talupoegade ja tööliste vahel teravnes. Juba ammu ei oldud rahul kuningaLouis XVI- ga , kes oli valitsemisküsimustes täiesti saamatu ja keda ka ei huvitunud see, kuidas tema alamad elavad.
Samuti olid levima hakanud valgustusaja ideed, mis vähendas kiriku autoriteeti ja inimeste seisustest tulenevat prioriteeti. Usuti inimese enda võimesse maailmast aru saada ja selle nähtusi mõistuspäraselt selgitada. Hakati väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.
Varaklassitsism
Klassitsismi esimest perioodi (u. 1760-1800) nimetatakse varaklassitsismiks (Prantsusmaal Louis XVI stiiliks). Sellel ajajärgul on tugev rokokoolik taust ja mõnikord seda kutsutaksegi rokokoo-klassitsismiks.
Antiigi jäljendamine oli täielikult valitsev arhitektuuris, vähem skulptuuris ja maalikunstis.
PRANTSUSE arhitektuurile on pea alati olnud iseloomulik tugev klassitsistlik joon. Umbes 1760. aastal saab see aga lausa valitsevaks, kui lõplikult kaovad baroki ja rokokoo elemendid.
Louis XVI stiili kuulsaim arhitekt oli Jacques Germain Soufflot, kelle tuntuim teos on Pariisi Pantéon.
PILT
Vastukaaluks rahutule, liikuvale, ilutsevale barokile ja rokokoole hakkas 18. sajandi keskel Prantsusmaal ja mujalgi Euroopas jälle levima klassitsism jälle levima klassitsism (itaalia ja inglise traditsioonis kutsutakse seda neoklassitsismiks). Taaskord püüti jäljendada vanakreeka ja -rooma kunsti.
Prantsusmaal olid toimuma hakanud suured muutused. Monarhia aeg hakkas lõpule jõudma. Vastuolud toretseva eluga harjunud vaimulike ja aadlike ning teiselt poolt kodanluse, talupoegade ja tööliste vahel teravnes. Juba ammu ei oldud rahul kuningaLouis XVI- ga , kes oli valitsemisküsimustes täiesti saamatu ja keda ka ei huvitunud see, kuidas tema alamad elavad.
Samuti olid levima hakanud valgustusaja ideed, mis vähendas kiriku autoriteeti ja inimeste seisustest tulenevat prioriteeti. Usuti inimese enda võimesse maailmast aru saada ja selle nähtusi mõistuspäraselt selgitada. Hakati väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.
Varaklassitsism
Klassitsismi esimest perioodi (u. 1760-1800) nimetatakse varaklassitsismiks (Prantsusmaal Louis XVI stiiliks). Sellel ajajärgul on tugev rokokoolik taust ja mõnikord seda kutsutaksegi rokokoo-klassitsismiks.
Antiigi jäljendamine oli täielikult valitsev arhitektuuris, vähem skulptuuris ja maalikunstis.
PRANTSUSE arhitektuurile on pea alati olnud iseloomulik tugev klassitsistlik joon. Umbes 1760. aastal saab see aga lausa valitsevaks, kui lõplikult kaovad baroki ja rokokoo elemendid.
Louis XVI stiili kuulsaim arhitekt oli Jacques Germain Soufflot, kelle tuntuim teos on Pariisi Pantéon.
PILT
EESTIS on mitmeid klassitsistlikke ehitisi. Enamus on pärit hilisemast ajast, kuid on ka varaklassitsistlikke hooneid, seda nii linnas kui ka maal. Nimetuse "varaklassitsism" on Saksa eeskujudel saanud kogu periood enne 18.-19. sajandi vahetust.
Eesti jääb kahe suure kunstikeskuse - Peterburi ja Berliini vahele, seetõttu leidis klassitsismi kujunemine inspiratsiooni nii Vene kui ka Saksa allikatest. Klassitsismi varasel perioodil domineerib Saksi (Dresdeni ja Weimari) päritoluga kunstisuund, mille puhul on küllalt oluline osa baroksel vormikeelel. Eestisse saabunud saksa ehitusmeistrite loomingus on baroki vormid küll kainenenud ja klassikaline vormitaju avaldub mõjutatuna eelneva ajastu palladionistlikest printsiipidest, ometi kannab kogu siinne 18. sajandi arhitektuur endas üleminekuajastu pitserit. Selgelt klassitsistlikud lahendused pääsevad Eesti oludes maksvusele alles 19. sajandi alul.
Hulgaliselt selles stiilis hooneid oli Tartus. Need ehitati pärast 1775.a. tulekahju. Kohaliku ehitusmeistri Johann H. B. Walteri projekti järgi valmis 1789. aastal raekoda. Oma üldilmelt on see sarnane paljude Põhja-Euroopa väikelinnade raekodadele. Teine tuntud ehitis oli suurtest graniitplokkidest valmistatud Kivisild. Selles oli aimata antiiksete võidukaarte imposantsust. Paraku sild hävis II maailmasõjas nagu paljud hoonedki.
Tallinnas oli ehitustegevus nimetatud ajajärgul teistsuguse suunitlusega. Kui Tartus ehitati eelkõige uusi maju, siis Tallinnas tehti palju ümberehitusi. Muudeti keskaegsete hoonete fassaade, väiksemaid naabermaju ehitati kokku üheks suuremaks (nt. Lai t. 32, Lossi pl. 4, Kiriku t. 2). ). Varaklassitsismi perioodi tähtsaim hoone on Toompea loss, vana linnuse ümberehitus kubermanguvalitsuse hooneks. Töid juhtis sakslane, Jenast pärit arhitekt ja stukimeister Johann Schultz. Uusehitised muutusid valdavaks alles vahetult enne sajandivahetust või peale seda. Nendest on ülevaade kõrgklassitsismi osas.
Kõige olulisema jälje jättis varaklassitsism aga mõisaehitusse.
Kui 17. sajandi PRANTSUSE skulptuuri on nimetatud barokk-klassikaliseks, siis järgmise sajandi oma rokokoo-klassikaliseks. Teosed olid lihtsad, selged, aga samas kerged, graatsilised, elulähedased. Põhiliselt tehti portreid ja monumente, kuid mitmed neist on hävinenud.
18. sajandi keskpaiga tuntumaid skulptoreid oli Etienne Maurice Falconet (1716-1791). Teda klassitsistiks nimetada on ehk liiast, sest enamik ta töid on rokokoo-stiilis tundeküllased, kuigi antiigi eeskuju on tuntav. Samas on ta ühe uhkema varaklassitsitliku monumendi - "Vaskratsaniku" autor.
Kõige olulisema jälje jättis varaklassitsism aga mõisaehitusse.
Kui 17. sajandi PRANTSUSE skulptuuri on nimetatud barokk-klassikaliseks, siis järgmise sajandi oma rokokoo-klassikaliseks. Teosed olid lihtsad, selged, aga samas kerged, graatsilised, elulähedased. Põhiliselt tehti portreid ja monumente, kuid mitmed neist on hävinenud.
18. sajandi keskpaiga tuntumaid skulptoreid oli Etienne Maurice Falconet (1716-1791). Teda klassitsistiks nimetada on ehk liiast, sest enamik ta töid on rokokoo-stiilis tundeküllased, kuigi antiigi eeskuju on tuntav. Samas on ta ühe uhkema varaklassitsitliku monumendi - "Vaskratsaniku" autor.
XVIII sajandi teisel poolel hakkas mänglev rokokoostiil taanduma. Selle asemele tuli tõsisem suhtumine inimesse, loodusesse, ühiskonda. Tärkas huvi antiikkunsti vastu. Enamus maalijaid ja skulptoreid käis Itaalias, et seal õppida ja oma silmaga näha vana-rooma ehitisi.
Selles, et PRANTSUSE maalikunstis toimusid muutused, oli olulisi teeneid Joseph Marie Vien'il (1716-1809). Ta õppis kuus aastat Roomas ning 1750.a. tuli Pariisi tagasi. 1754 võeti ta akadeemiasse maali "Daidalos ja Ikaros" eest. Vien katsetas antiikaegsete maalitehnikatega, tahtis kujutada ajaloolisi paiku, ehitisi, esemeid, riideid lausa teadusliku täpsusega. Maalimisel võttis ta eeskujuks antiikskulptuurid, seetõttu olid figuurid selgejoonelised. Vienil oli palju õpilasi ja tema ideed levisid kaunis laialt ja kiiresti.Ka Hubert Robert (1733-1808) oli teistele maalikunstnikele mõneti eeskujuks. Tema tööde ilme ehk ei olegi teab mis klassitsistlik, pigem romantiline. Küll aga on seda temaatika. Temagi elas ja õppis mitu aastat Roomas. Robert käis ka Napolis ning nägi Herculaneumija Pompeji esimesi väljakaevamisi. Kui ta 1765.a. pöördus tagasi Pariisi, siis tema teoste ainestikuks jäi endiselt Rooma monumentide, sildade, hoonete kujutamine. Samas lisandusid kohapealsed arhitektuuriliselt tavatud nähtused. Seepärast on Robert'i nimetatud ka varemetemaalijaks.
Suure Prantsuse revolutsiooni ajal valmis Robert'il mitmeid päevakajalisi maale. Kuid nende liigne romantilisus ning ka varasem töötamine kuningale ja aadlikele oleks peaaegu elu maksnud. Ta pääses ainult tänu Davidi eestkostele. Robert'i kui maalija paremad päevad olid aga möödas. Tema teosed erinesid liiga palju tolle aja moemääraja - sellesama Davidi töödest.
Selles, et PRANTSUSE maalikunstis toimusid muutused, oli olulisi teeneid Joseph Marie Vien'il (1716-1809). Ta õppis kuus aastat Roomas ning 1750.a. tuli Pariisi tagasi. 1754 võeti ta akadeemiasse maali "Daidalos ja Ikaros" eest. Vien katsetas antiikaegsete maalitehnikatega, tahtis kujutada ajaloolisi paiku, ehitisi, esemeid, riideid lausa teadusliku täpsusega. Maalimisel võttis ta eeskujuks antiikskulptuurid, seetõttu olid figuurid selgejoonelised. Vienil oli palju õpilasi ja tema ideed levisid kaunis laialt ja kiiresti.Ka Hubert Robert (1733-1808) oli teistele maalikunstnikele mõneti eeskujuks. Tema tööde ilme ehk ei olegi teab mis klassitsistlik, pigem romantiline. Küll aga on seda temaatika. Temagi elas ja õppis mitu aastat Roomas. Robert käis ka Napolis ning nägi Herculaneumija Pompeji esimesi väljakaevamisi. Kui ta 1765.a. pöördus tagasi Pariisi, siis tema teoste ainestikuks jäi endiselt Rooma monumentide, sildade, hoonete kujutamine. Samas lisandusid kohapealsed arhitektuuriliselt tavatud nähtused. Seepärast on Robert'i nimetatud ka varemetemaalijaks.
Suure Prantsuse revolutsiooni ajal valmis Robert'il mitmeid päevakajalisi maale. Kuid nende liigne romantilisus ning ka varasem töötamine kuningale ja aadlikele oleks peaaegu elu maksnud. Ta pääses ainult tänu Davidi eestkostele. Robert'i kui maalija paremad päevad olid aga möödas. Tema teosed erinesid liiga palju tolle aja moemääraja - sellesama Davidi töödest.
Kõrgklassitsism
Arhitektuur
Klassitsismi hilisemat perioodi (u. 1800-1830, kitsamalt 1804-1815) nimetatakse kõrgklassitsismiks (Prantsusmaal ampiirstiiliks). Prantslaste kasutatav nimetus iseloomustab hästi selle stiili poliitilist tausta. Tähendab ju 'empire' impeeriumit, keisririiki. 1799.a. haaras Napoleon võimu riigis enda kätte ja 1804 sai ta Prantsusmaa keisriks (Napoleon kroonib oma abikaasa Josephine'i, detail). Lisaks muule tegevusele suunas imperaator ka riigi kunstielu. Kunstnikud said Napoleonilt nii näpunäiteid kui ka otseselt tellimusi. Seega võib prantsuse 19. sajandi esimese kümnendi kunsti pidada Napoleoni kunstiks.
Ampiirstiil lähtus peamiselt Rooma keisririigi aegsetest eeskujudest. Seda iseloomustasid range vorm, lihtne siluett, lagedad pinnad, pilastrite ja sammaste rohkus. Palju kasutati ümarkaart ja kupleid (eriti Venemaal). Tol ajal püstitati palju uhkeid mälestusehitisi - sambaid, obeliske, auväravaid, võidukaari jm.
EESTIS esindavad kõrgklassitsistlikku arhitektuuri peamiselt mõisahooned, millest paljud on hetkel küll väga halvas seisukorras. Samuti on alles mõned postijaamad (Jõelähtme, Ruunavere).
Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. See hoonestus tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 1802. aastal. Osa ehitisi on siiski ka säilinud. Neist kuulsaim ja ehk ilusaimgi on Johann Wilhelm Krause poolt aastail 1805-1809 ehitatud Tartu ülikooli peahoone. Samuti on selles stiilis maju Tallinnas (Kohtu t. 2).
Kõigist klassitsismiajastul Eestis töötanud arhitektidest on maailmas kõige kuulsam ilmselt eespool nimetatud Carl Ludvig Engel. Ta oli 1809-1814 Tallinna linnaarhitekt. Eelkõige sai Engel tuntuks aga Helsingi Senati väljaku kujundamisega, millest kujunes üks stiilsemaid klassitsistlikke linnakeskusi.
Skulptuur
Kui 17. sajandi PRANTSUSE skulptuuri on nimetatud barokk-klassikaliseks, siis järgmise sajandi oma rokokoo-klassikaliseks. Teosed olid lihtsad, selged, aga samas kerged, graatsilised, elulähedased. Põhiliselt tehti portreid ja monumente, kuid mitmed neist on hävinenud.
Veidi hilisema aja tähtsamad meistrid olid Clodion, Pajou ja Houdon.
Clodion viljeles väikevorme. Ta valmistas peamiselt mütoloogiateemalisi figuure. Clodioni 1770-1780-il aastail valminud tööd olid rokokoolikud, rõõmsad ja sarmikad. Tema hilisem looming muutus rangemaks, klassitsistlikumaks, kuid siis valminud teoseid ei peeta enam nii huvitavaiks, ei hinnata enam nii kõrgelt.
Augustin Pajou' töödest olid eriti head mütoloogilised figuurid ja portreebüstid. Kui esimeste seas on üks paremaid "Hüljatud Psyche", siis viimaste seast võiks nimetada Madame du Barry portreed.
Arhitektuur
Klassitsismi hilisemat perioodi (u. 1800-1830, kitsamalt 1804-1815) nimetatakse kõrgklassitsismiks (Prantsusmaal ampiirstiiliks). Prantslaste kasutatav nimetus iseloomustab hästi selle stiili poliitilist tausta. Tähendab ju 'empire' impeeriumit, keisririiki. 1799.a. haaras Napoleon võimu riigis enda kätte ja 1804 sai ta Prantsusmaa keisriks (Napoleon kroonib oma abikaasa Josephine'i, detail). Lisaks muule tegevusele suunas imperaator ka riigi kunstielu. Kunstnikud said Napoleonilt nii näpunäiteid kui ka otseselt tellimusi. Seega võib prantsuse 19. sajandi esimese kümnendi kunsti pidada Napoleoni kunstiks.
Ampiirstiil lähtus peamiselt Rooma keisririigi aegsetest eeskujudest. Seda iseloomustasid range vorm, lihtne siluett, lagedad pinnad, pilastrite ja sammaste rohkus. Palju kasutati ümarkaart ja kupleid (eriti Venemaal). Tol ajal püstitati palju uhkeid mälestusehitisi - sambaid, obeliske, auväravaid, võidukaari jm.
EESTIS esindavad kõrgklassitsistlikku arhitektuuri peamiselt mõisahooned, millest paljud on hetkel küll väga halvas seisukorras. Samuti on alles mõned postijaamad (Jõelähtme, Ruunavere).
Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. See hoonestus tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 1802. aastal. Osa ehitisi on siiski ka säilinud. Neist kuulsaim ja ehk ilusaimgi on Johann Wilhelm Krause poolt aastail 1805-1809 ehitatud Tartu ülikooli peahoone. Samuti on selles stiilis maju Tallinnas (Kohtu t. 2).
Kõigist klassitsismiajastul Eestis töötanud arhitektidest on maailmas kõige kuulsam ilmselt eespool nimetatud Carl Ludvig Engel. Ta oli 1809-1814 Tallinna linnaarhitekt. Eelkõige sai Engel tuntuks aga Helsingi Senati väljaku kujundamisega, millest kujunes üks stiilsemaid klassitsistlikke linnakeskusi.
Skulptuur
Kui 17. sajandi PRANTSUSE skulptuuri on nimetatud barokk-klassikaliseks, siis järgmise sajandi oma rokokoo-klassikaliseks. Teosed olid lihtsad, selged, aga samas kerged, graatsilised, elulähedased. Põhiliselt tehti portreid ja monumente, kuid mitmed neist on hävinenud.
Veidi hilisema aja tähtsamad meistrid olid Clodion, Pajou ja Houdon.
Clodion viljeles väikevorme. Ta valmistas peamiselt mütoloogiateemalisi figuure. Clodioni 1770-1780-il aastail valminud tööd olid rokokoolikud, rõõmsad ja sarmikad. Tema hilisem looming muutus rangemaks, klassitsistlikumaks, kuid siis valminud teoseid ei peeta enam nii huvitavaiks, ei hinnata enam nii kõrgelt.
Augustin Pajou' töödest olid eriti head mütoloogilised figuurid ja portreebüstid. Kui esimeste seas on üks paremaid "Hüljatud Psyche", siis viimaste seast võiks nimetada Madame du Barry portreed.
EESTIST ei võrsunud vaadeldaval ajal ühtki mainimisväärset skulptorit. Selle ala harrastamine piirdus hauamonumentide tegemisega. Vähegi paremad tööd on sisse toodud, peamiselt Peterburist. Paraku on nende autorid teadmata. Praktiliselt ainus tolle aja kunstiväärtuslik teos on admiral Greigh' marmor sarkofaag Tallinna Toomkirikus. Selle kavandas arhitekt G. Quarenghi, valmis tehti Itaalias.
Maalikunst
Maalikunstis oli eeltoodud põhimõtete elluviimine aga raskendatud. Kui antiikehitisi ja skulptuure oli piisavalt säilinud, siis antiikmaali näidiseid ei olnud peaaegu üldse. Maalijad olid sunnitud imiteerima antiikskulptuuri. Seepärast olid maalid koloriidivaesed ning ei olnud ka valguse ja varju efekte. Samuti pidi tööde temaatika olema antiikne või mütoloogiline, teostus ülev ja suursugune. Tihti kasutati selliseid motiive, mis olid allegooriliselt seostatavad kaasaja sündmustega. Ajalooteema kõrval viljeldi ka portreemaali, kuid teiste maaliliikide osatähtsus oli väike.
Klassitsistliku kunsti põhijooni on kõlbluse ja moraali rõhutamine. Igas teoses pidi olema mingi õpetuslik moment.
Klassitsismiajastu tuntuim PRANTSUSE maalikunstnik oli Jacques Louis David (1748-1825). Kuigi ta oli järjekindel klassitsist, leidus ta loomingus ka realismi sugemeid. Omamoodi tähiseks sai 1784.a. valminud "Horatiuste vanne", kus esmakordselt olid kajastatud kõik eelnimetatud klassitsismi tunnused. Tema järgmised antiikkompositsioonid ei leidnud nii vaimustavat vastuvõttu. Seda rohkem tähelepanu pälvisid Davidi need maalid, mille ainestik oli võetud kaasajast. Suur Prantsuse revolutsioon ja hilisem Napoleoni valitsemisaeg pakkusid selleks ohtralt võimalusi. 1793.a. tapeti revolutsiooni üks juhte - Marat. Davidil valmis võib-olla tema parim teos "Tapetud Marat".
Maalikunst
Maalikunstis oli eeltoodud põhimõtete elluviimine aga raskendatud. Kui antiikehitisi ja skulptuure oli piisavalt säilinud, siis antiikmaali näidiseid ei olnud peaaegu üldse. Maalijad olid sunnitud imiteerima antiikskulptuuri. Seepärast olid maalid koloriidivaesed ning ei olnud ka valguse ja varju efekte. Samuti pidi tööde temaatika olema antiikne või mütoloogiline, teostus ülev ja suursugune. Tihti kasutati selliseid motiive, mis olid allegooriliselt seostatavad kaasaja sündmustega. Ajalooteema kõrval viljeldi ka portreemaali, kuid teiste maaliliikide osatähtsus oli väike.
Klassitsistliku kunsti põhijooni on kõlbluse ja moraali rõhutamine. Igas teoses pidi olema mingi õpetuslik moment.
Klassitsismiajastu tuntuim PRANTSUSE maalikunstnik oli Jacques Louis David (1748-1825). Kuigi ta oli järjekindel klassitsist, leidus ta loomingus ka realismi sugemeid. Omamoodi tähiseks sai 1784.a. valminud "Horatiuste vanne", kus esmakordselt olid kajastatud kõik eelnimetatud klassitsismi tunnused. Tema järgmised antiikkompositsioonid ei leidnud nii vaimustavat vastuvõttu. Seda rohkem tähelepanu pälvisid Davidi need maalid, mille ainestik oli võetud kaasajast. Suur Prantsuse revolutsioon ja hilisem Napoleoni valitsemisaeg pakkusid selleks ohtralt võimalusi. 1793.a. tapeti revolutsiooni üks juhte - Marat. Davidil valmis võib-olla tema parim teos "Tapetud Marat".
Parimaks vahendiks oma ideede teostamiseks oli ka maalikunstnike meelest antiikkultuuri poole pöördumine.
Kõige paremaks võimaluseks peeti selliste antiikajaloo teemade kujutamist, mis olid seostatavad tolleaegsete sündmustega.
Antiigi jäljendamine maalikunstis oli aga oluliselt raskem kui skulptuuris, sest tolleaegseid maale lihtsalt ei olnud säilinud.
Appi tulid antiikskulptuurid. Nende eeskujul maaliti inimeste piirjooned ja kehavormid piltidel hoolikalt välja. Domineeris joonistus, värv jäi ebaoluliseks väljendusvahendiks.
Vastandina barokile kadus huvi ka looduse ja valguse kujutamise vastu.
Kui ka pildi taustale loodust maaliti, siis suhteliselt värvivaeselt, Poussinilike ideaalmaastike sarnaselt.
Klassitsistlike maalide kompositsioon on tasakaalukas ja rahulik.
Tihti on tegevus paigutatud esiplaanile ja tagaplaan jäetud detailidevaeseks ning ebaoluliseks. Tänapäeva vaatajale tunduvad need ülevaid ideesid ja vaprust ülistavad maalid teatraalsed ja elukauged, kuid tol ajal hinnati neid eelkõige sisu järgi.
19. saj. alguses võeti klassitsistlik õpetus kunstiakadeemiate õppekavadesse ehk sai ametliku, riikliku tunnustuse. Seetõttu nim. seda ka akadeemiliseks kunstiks või akademismiks. Kunstikoolides oli aukohal kipskujude joonistamine ja allumine kindlatele kompositsioonireeglitele. Töötati välja skeemid inimese keha, liigutuste ja hingeelu kujutamiseks. Akademism soosis joonistuslikkust maalikunstis, jättes värvi tähtsuse tahaplaanile. Teemadest eelistati mütoloogilisi või allegoorilise tähendusega teosed, samuti ajalooteemalisi maale ja portreesid.
Kunstnikule, kes pidas oluliseks klassitsismi traditsioonide järgimist, avanesid kõik võimalused karjääritegemiseks. Just nende poole pöördus riik riiklike tellimuste tegemiseks, neile said osaks autasud ja ainult nendel oli võimalus kunstikoolide õppejõududeks saada.
Jean August Dominique Ingres (1780-1867) Jean August Dominique Ingres oli samuti prantsuse maalikunstnik ja Davidi väljapaistvaim õpilane.
Sellegipoolest puudus tema töödes täielikult poliitiline sõnum. Tema aateks oli ilu ülistamine.
Ingres püüdis saavutada täiuslikku harmooniat ja tasakaalu, kasutades klassikalist maalimislaadi. Teda huvitas inimkeha ilustatud vorm, selle väljajoonistamine selgete kontuuridega, varje ja värve rõhutamata.
Eriti hinnatud on tema portreed ja aktimaalid
Kõige paremaks võimaluseks peeti selliste antiikajaloo teemade kujutamist, mis olid seostatavad tolleaegsete sündmustega.
Antiigi jäljendamine maalikunstis oli aga oluliselt raskem kui skulptuuris, sest tolleaegseid maale lihtsalt ei olnud säilinud.
Appi tulid antiikskulptuurid. Nende eeskujul maaliti inimeste piirjooned ja kehavormid piltidel hoolikalt välja. Domineeris joonistus, värv jäi ebaoluliseks väljendusvahendiks.
Vastandina barokile kadus huvi ka looduse ja valguse kujutamise vastu.
Kui ka pildi taustale loodust maaliti, siis suhteliselt värvivaeselt, Poussinilike ideaalmaastike sarnaselt.
Klassitsistlike maalide kompositsioon on tasakaalukas ja rahulik.
Tihti on tegevus paigutatud esiplaanile ja tagaplaan jäetud detailidevaeseks ning ebaoluliseks. Tänapäeva vaatajale tunduvad need ülevaid ideesid ja vaprust ülistavad maalid teatraalsed ja elukauged, kuid tol ajal hinnati neid eelkõige sisu järgi.
19. saj. alguses võeti klassitsistlik õpetus kunstiakadeemiate õppekavadesse ehk sai ametliku, riikliku tunnustuse. Seetõttu nim. seda ka akadeemiliseks kunstiks või akademismiks. Kunstikoolides oli aukohal kipskujude joonistamine ja allumine kindlatele kompositsioonireeglitele. Töötati välja skeemid inimese keha, liigutuste ja hingeelu kujutamiseks. Akademism soosis joonistuslikkust maalikunstis, jättes värvi tähtsuse tahaplaanile. Teemadest eelistati mütoloogilisi või allegoorilise tähendusega teosed, samuti ajalooteemalisi maale ja portreesid.
Kunstnikule, kes pidas oluliseks klassitsismi traditsioonide järgimist, avanesid kõik võimalused karjääritegemiseks. Just nende poole pöördus riik riiklike tellimuste tegemiseks, neile said osaks autasud ja ainult nendel oli võimalus kunstikoolide õppejõududeks saada.
Jean August Dominique Ingres (1780-1867) Jean August Dominique Ingres oli samuti prantsuse maalikunstnik ja Davidi väljapaistvaim õpilane.
Sellegipoolest puudus tema töödes täielikult poliitiline sõnum. Tema aateks oli ilu ülistamine.
Ingres püüdis saavutada täiuslikku harmooniat ja tasakaalu, kasutades klassikalist maalimislaadi. Teda huvitas inimkeha ilustatud vorm, selle väljajoonistamine selgete kontuuridega, varje ja värve rõhutamata.
Eriti hinnatud on tema portreed ja aktimaalid
"Suur Odalisk" on Ingres`kuulsaim töö, milles ta kasutas Rècamieri poosi oma õpetaja Davidi maalilt. Odalisk oli orjatar või naisteenija haaremis.