Renessanss
Rinascita (itaalia keeles "taassünd", prantsuse keeles renaissance).
nimetatakse keskajale järgnevat, antiigist ja loodusest innustunud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas 14.–16. sajandil.
Renessanss sai alguse Itaaliast ja seepärast tähistatakse ka selle erinevaid perioode itaaliakeelsete tähistustega:
14. sajand - eelrenessanss e trecento
15. sajand - vararenessanss e quattrocento (u 1400-1500)
16. sajand - kõrgrenessanss e cinquecento (u 1500-1520/30)
Renessanss sai alguse hiliskeskaegses Itaalias ning levis sajandite jooksul ülejäänud Euroopasse. Kuigi paberi kättesaadavus ja trükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad. Muusikaajaloos räägitaksegi sageli mitte renessansist, vaid Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.
Keskajal sisendas kirik inimesele, et ta on patune olend ja et maapealne elu on vaid ettevalmistus hauatagusele õndsusele või igavesele hukatusele. Renessansiaja mõtlejad ja kunstnikud pidasid inimest tema puudustest hoolimata põhiliselt heaks ja seadsid ideaaliks maapealse õnne ja harmoonilise isiksuse. Inimene kui isiksus vabanes keskaja kirikudogmade ja seisuslike normide kammitsaist. Oluliseks sai inimese individuaalsus – isikupära.
Renessansiajal levis veendumus, et kaasaeg on uue ajastu algus ja täiesti erinev äsjamöödunust. Kiriklik õpetus taevase elu õndsusest kaotab oma aktuaalsuse ja inimene õpib ise oma elu kindlustama. Tekib usk inimese enda jõusse, tema tublidusse. Renessansiajastu inimest iseloomustab suur teadmistejanu, uurimise ja avastamise vaim, mis viib suurtele leiutustele ja maadeavastustele. Suure õhinaga õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. Samas aga ei tahetud antiikaega korrata, vaid luua midagi veelgi paremat. Inimesi hinnati mitte ainult nende sotsiaalse päritolu järgi nagu varem, vaid ka nende isiklike omaduste - tarkuse, ilu ja julguse järgi.
Renessansiaja mõtlejaid nimetatakse humanistideks (ld k-s humanus - inimlik). Humanistid võitlesid harmoonilise inimese eest, tema vabanemise nimel keskaja kammitsaist. Humanistide idaaliks oli mitmekülgselt arenenud võimetega inimene.
Näiteks Leonardo da Vinci tundis hästi matemaatikat ja tehnilisi teadusi, tegeles lendamise probleemidega. Pakkudes end aga Milano hertsogi juurde teenistusse, rõhutas ta oma võimeid sõjamasinate, kergesti kantavate sildade, veesüsteemide jne ehitamisel ning alles kirja lõpus mainis, et on võimeline töötama ka arhitektina, maalikunstnikuna või skulptorina. Kuid Leonardo oli ka loodusteadlane, filosoof, arhitektuuri- ja kunstiteoreetik ning muusik (samuti lahkas ta laipu ja valmistas ette võimsaid tuleshowsid õukondlikel pidustustel). Leonardolt on säilinud üle 5000 lehekülje üleskirjutisi koos näitlike joonistega.
nimetatakse keskajale järgnevat, antiigist ja loodusest innustunud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas 14.–16. sajandil.
Renessanss sai alguse Itaaliast ja seepärast tähistatakse ka selle erinevaid perioode itaaliakeelsete tähistustega:
14. sajand - eelrenessanss e trecento
15. sajand - vararenessanss e quattrocento (u 1400-1500)
16. sajand - kõrgrenessanss e cinquecento (u 1500-1520/30)
Renessanss sai alguse hiliskeskaegses Itaalias ning levis sajandite jooksul ülejäänud Euroopasse. Kuigi paberi kättesaadavus ja trükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad. Muusikaajaloos räägitaksegi sageli mitte renessansist, vaid Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.
Keskajal sisendas kirik inimesele, et ta on patune olend ja et maapealne elu on vaid ettevalmistus hauatagusele õndsusele või igavesele hukatusele. Renessansiaja mõtlejad ja kunstnikud pidasid inimest tema puudustest hoolimata põhiliselt heaks ja seadsid ideaaliks maapealse õnne ja harmoonilise isiksuse. Inimene kui isiksus vabanes keskaja kirikudogmade ja seisuslike normide kammitsaist. Oluliseks sai inimese individuaalsus – isikupära.
Renessansiajal levis veendumus, et kaasaeg on uue ajastu algus ja täiesti erinev äsjamöödunust. Kiriklik õpetus taevase elu õndsusest kaotab oma aktuaalsuse ja inimene õpib ise oma elu kindlustama. Tekib usk inimese enda jõusse, tema tublidusse. Renessansiajastu inimest iseloomustab suur teadmistejanu, uurimise ja avastamise vaim, mis viib suurtele leiutustele ja maadeavastustele. Suure õhinaga õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. Samas aga ei tahetud antiikaega korrata, vaid luua midagi veelgi paremat. Inimesi hinnati mitte ainult nende sotsiaalse päritolu järgi nagu varem, vaid ka nende isiklike omaduste - tarkuse, ilu ja julguse järgi.
Renessansiaja mõtlejaid nimetatakse humanistideks (ld k-s humanus - inimlik). Humanistid võitlesid harmoonilise inimese eest, tema vabanemise nimel keskaja kammitsaist. Humanistide idaaliks oli mitmekülgselt arenenud võimetega inimene.
Näiteks Leonardo da Vinci tundis hästi matemaatikat ja tehnilisi teadusi, tegeles lendamise probleemidega. Pakkudes end aga Milano hertsogi juurde teenistusse, rõhutas ta oma võimeid sõjamasinate, kergesti kantavate sildade, veesüsteemide jne ehitamisel ning alles kirja lõpus mainis, et on võimeline töötama ka arhitektina, maalikunstnikuna või skulptorina. Kuid Leonardo oli ka loodusteadlane, filosoof, arhitektuuri- ja kunstiteoreetik ning muusik (samuti lahkas ta laipu ja valmistas ette võimsaid tuleshowsid õukondlikel pidustustel). Leonardolt on säilinud üle 5000 lehekülje üleskirjutisi koos näitlike joonistega.
Leonardo Da Vinci Püha söömaaeg Mona Lisa
Renessanss on läinud ajalukku ka graafika ja trükipressi leiutamise ajastuna. Õpiti tundma puulõiget, vaselõiget ja söövitust. 15. sajandil trükiti Saksamaal esimesed mängukaardid ja pühakute pildid. Trükipress muutus uue ajastu sümboliks
Mood
Hakati väärtustama erootikat ja meelelist armastust. Levis teadmine, et need, kes egoistlikult ja hoolimatult oma eesmärke taotlevad, on enamasti edukad. Et erootika pop oli, seda näitab ka renessansiaegne riietus - see tõstis esile kehavorme ja jäsemeid (näiteks olid härrasmehe sukkpükste sääred erinevat värvi ja naiste heledad juuksed väga trendikad - pleegitati mikstuuride abil päikese käes). 15. sajandil sai Itaalia üheks juhtivamaks maaks moe alal. Ka taskurätt võeti just renessansiajal kasutusele.
16. sajandi teisel poolel levis Hispaania mood, mis nõudis ka meestelt korseti kandmist. Naised suruti võruseelikutesse, mehed kandsid puhvpükse ja peleriini, mille juurde kuulusid parfüümitud kindad. Terava ninaga kingad, kikkhabe ja vurrud ei puudunud ühegi endast vähegi lugupidava härrasmehe juurest.
ÜLDISI JOONI KUNSTIS
Areneb uute joontega arhitektuur, maalikunst ja skulptuur. Luuakse uusi vajaminevaid kunstkäsitöö esemeid.
Arhitektuuris suureneb ilmalike ehitiste osatähtsus. Ehitatakse raamatukogusid, haiglaid, kauba- ja kohtuhooneid. Valmivad ka esinduslikud raekojad, mis peavad näitama linnarahva jõukust ja väärikust. Raekojas paiknevad raesaal, turuhall, arhiiv, apteek, tuletõrje, sageli ka kabel ja vangla. Rikkamate inimeste jaoks ehitatakse avarate piduruumide ja galeriidega losselamuid, mida ümbritsevad kaunid pargid. Rajatakse kujundatud linnakeskusi ja väljakuid. Arhitektidele saab suureks ülesandeks uute kaitsesüsteemide ehitamine ümber linna, kuna nüüd on kasutusel tulirelvad.
Seinamaali kõrval hakkab arenema tahvelmaal lõuendil või puutahvlil. Nii on võimalik maali ka ühest kohast teise transportida. Üha sagedamini ilmuvad maalidele maastiku ja olustikuelemendid. Endiselt domineerib religioosne ainestik, kuid seda väljendatakse teisiti. Usulise harduse asemel kajastatakse üldinimlikke tundeid ja elurõõmu. Antiigi eeskujul luuakse taas antiikmütoloogilisi elurõõmsaid teoseid. Renessansist saab alguse ka signeerimine.
Skulptorid loovad arhitektuurist sõltumatut raidkunsti. Väljakutele ja hauakabelitesse paigutatakse monumente, parkidesse skulptuure. Kunst muutub looduslähedasemaks ja realistlikumaks. Renessansiajastu kangelaseks on ennast uues maailmas peremehena tundev inimene. Ka portreekunst tuleb jälle moodi.
Mood
Hakati väärtustama erootikat ja meelelist armastust. Levis teadmine, et need, kes egoistlikult ja hoolimatult oma eesmärke taotlevad, on enamasti edukad. Et erootika pop oli, seda näitab ka renessansiaegne riietus - see tõstis esile kehavorme ja jäsemeid (näiteks olid härrasmehe sukkpükste sääred erinevat värvi ja naiste heledad juuksed väga trendikad - pleegitati mikstuuride abil päikese käes). 15. sajandil sai Itaalia üheks juhtivamaks maaks moe alal. Ka taskurätt võeti just renessansiajal kasutusele.
16. sajandi teisel poolel levis Hispaania mood, mis nõudis ka meestelt korseti kandmist. Naised suruti võruseelikutesse, mehed kandsid puhvpükse ja peleriini, mille juurde kuulusid parfüümitud kindad. Terava ninaga kingad, kikkhabe ja vurrud ei puudunud ühegi endast vähegi lugupidava härrasmehe juurest.
ÜLDISI JOONI KUNSTIS
Areneb uute joontega arhitektuur, maalikunst ja skulptuur. Luuakse uusi vajaminevaid kunstkäsitöö esemeid.
Arhitektuuris suureneb ilmalike ehitiste osatähtsus. Ehitatakse raamatukogusid, haiglaid, kauba- ja kohtuhooneid. Valmivad ka esinduslikud raekojad, mis peavad näitama linnarahva jõukust ja väärikust. Raekojas paiknevad raesaal, turuhall, arhiiv, apteek, tuletõrje, sageli ka kabel ja vangla. Rikkamate inimeste jaoks ehitatakse avarate piduruumide ja galeriidega losselamuid, mida ümbritsevad kaunid pargid. Rajatakse kujundatud linnakeskusi ja väljakuid. Arhitektidele saab suureks ülesandeks uute kaitsesüsteemide ehitamine ümber linna, kuna nüüd on kasutusel tulirelvad.
Seinamaali kõrval hakkab arenema tahvelmaal lõuendil või puutahvlil. Nii on võimalik maali ka ühest kohast teise transportida. Üha sagedamini ilmuvad maalidele maastiku ja olustikuelemendid. Endiselt domineerib religioosne ainestik, kuid seda väljendatakse teisiti. Usulise harduse asemel kajastatakse üldinimlikke tundeid ja elurõõmu. Antiigi eeskujul luuakse taas antiikmütoloogilisi elurõõmsaid teoseid. Renessansist saab alguse ka signeerimine.
Skulptorid loovad arhitektuurist sõltumatut raidkunsti. Väljakutele ja hauakabelitesse paigutatakse monumente, parkidesse skulptuure. Kunst muutub looduslähedasemaks ja realistlikumaks. Renessansiajastu kangelaseks on ennast uues maailmas peremehena tundev inimene. Ka portreekunst tuleb jälle moodi.
Vararenessanss . Arhitektuur
Itaalia oli saavutanud oma rikkuse eelkõige kaubandusega tegeledes. Sealses elanikkonnas andis tooni töökust ja käsitööoskust hindav keskklass, kes väärtustas "siinpoolset" head elu.
Jõukad linnakodanikud soovisid elada esinduslikes majades ja nii tekkis arhitektidel esmakordselt pärast antiikaega tarvidus projekteerida elamuid.
Kõige esinduslikumaks linnaks sai Firenze. Sealsete mõjukate elanike kodudeks saidpalazzod. Nende eeskujuks olid keskaja itaalia linnade kindlused, mistõttu paistavad nad meile ligipääsmatutena. Hoonete alumised korrused on ehitatud suurtest tahumata kandilistest kividest. Sellist ehitusviisi nim. rustikaks. Alumise korruse aknad on väikesed ja kandilised, ülemisi aknaid ümbritsevad kantkividest laotud kaared. Enamasti olid vararenessansi palazzod kolmekorruselised, mille iga järgnev korrus oli eelmisest madalam ja laotud järjest väiksematest kividest. Välisfassadil eraldasid korruseidkarniisid- seinapinnast eenduvad ehisliistud.
Itaalia oli saavutanud oma rikkuse eelkõige kaubandusega tegeledes. Sealses elanikkonnas andis tooni töökust ja käsitööoskust hindav keskklass, kes väärtustas "siinpoolset" head elu.
Jõukad linnakodanikud soovisid elada esinduslikes majades ja nii tekkis arhitektidel esmakordselt pärast antiikaega tarvidus projekteerida elamuid.
Kõige esinduslikumaks linnaks sai Firenze. Sealsete mõjukate elanike kodudeks saidpalazzod. Nende eeskujuks olid keskaja itaalia linnade kindlused, mistõttu paistavad nad meile ligipääsmatutena. Hoonete alumised korrused on ehitatud suurtest tahumata kandilistest kividest. Sellist ehitusviisi nim. rustikaks. Alumise korruse aknad on väikesed ja kandilised, ülemisi aknaid ümbritsevad kantkividest laotud kaared. Enamasti olid vararenessansi palazzod kolmekorruselised, mille iga järgnev korrus oli eelmisest madalam ja laotud järjest väiksematest kividest. Välisfassadil eraldasid korruseidkarniisid- seinapinnast eenduvad ehisliistud.
Firense Firense Nii meenutabki kogu tänavapoolne fassaad pigem kindlust kui elamut. Neljakandilise siseõue poole oli aga hoone rohkem avatud. Seda ümbritsesid sammasrõdud ja arkaadid ehk sammaskäigud.
Üks kuulsamaid renessansiajastu arhitekte oli Filippo Brunelleschi (1377-1446), kelle kavandatud on kuppel Firenze toomkiriku nelitisele.Brunelleschi oli veendunud, et hea arhitektuur peab kasutama õigeid proportsioone ja numbrites väljenduvaid mooduleid, mida ta antiikarhitektuurist tuletada püüdis. Renessanssarhitektuuris võeti kasutusele antiigis kehtinud proportsioonireeglid, esmajoones kuldlõike reegel.
Firenze toomkirik
Kuppel koosneb sisemisest ja välimisest eraldiseisvast kihist. Ladumisel on eeskuju võetud Rooma Panteoni kuplist kus kivid toetuvad kalasabamustris marmorribide vahele.Seest paistab kuppel küllaltki madal, väljastpoolt aga kõrge. Uus ehitusviis ei nõudnud tugipiilareid ega kandepalke vaid võimaldas ehitada tavalisest suurema kupli.Kõige tipus kroonib teise vararenessansiaja suurkuju Verrochio katuselatern.
Kuppel koosneb sisemisest ja välimisest eraldiseisvast kihist. Ladumisel on eeskuju võetud Rooma Panteoni kuplist kus kivid toetuvad kalasabamustris marmorribide vahele.Seest paistab kuppel küllaltki madal, väljastpoolt aga kõrge. Uus ehitusviis ei nõudnud tugipiilareid ega kandepalke vaid võimaldas ehitada tavalisest suurema kupli.Kõige tipus kroonib teise vararenessansiaja suurkuju Verrochio katuselatern.
VARARENESSANSI SKULPTUUR
15. sajandil hakkas skulptuur järjest rohkem taastama oma iseseisva kunstiliigi õigusi. Kuulsaimad skulptorid olid: Lorenzo Ghiberti (1378-1455), Donatello ( 1386-1466) ja Andrea del Verrocchio (1436-1488). Need kolm kunstnikku püüdsid piiblitegelasi kujutada võimalikult reaalsetena, konkreetsete ja kordumatute indiviididena. Ka pühakute kujutamisel lähtuti nüüd tavalistest inimestest. Nii muutusidki piiblitegelased järest rohkem kaupmeeste, sõdalaste ja seiklejate moodi ning pikapeale võis ainult töö pealkirja lugedes aduda, et tegemist on religioosse motiiviga.
Ghiberti tööks on Firenze toomkiriku juures asuva baptisteeriumi (ristimiskabel) pronksuksed. Töö jaguneb vanemaks ja uuemaks uksepaariks. Uuemat uksepaari nimetatakse Paradiisi väravateks.
Donatello oli see kunstnik, kes püstitas esimese ratsamonumendi palgasõdurite pealikule Gattamelatale.
Verrocchio on loonud Taaveti.
Kunstnikke huvitas inimeste kordumatu individuaalsus ja nende võimalikult täpne kujutamine.
15. sajandil hakkas skulptuur järjest rohkem taastama oma iseseisva kunstiliigi õigusi. Kuulsaimad skulptorid olid: Lorenzo Ghiberti (1378-1455), Donatello ( 1386-1466) ja Andrea del Verrocchio (1436-1488). Need kolm kunstnikku püüdsid piiblitegelasi kujutada võimalikult reaalsetena, konkreetsete ja kordumatute indiviididena. Ka pühakute kujutamisel lähtuti nüüd tavalistest inimestest. Nii muutusidki piiblitegelased järest rohkem kaupmeeste, sõdalaste ja seiklejate moodi ning pikapeale võis ainult töö pealkirja lugedes aduda, et tegemist on religioosse motiiviga.
Ghiberti tööks on Firenze toomkiriku juures asuva baptisteeriumi (ristimiskabel) pronksuksed. Töö jaguneb vanemaks ja uuemaks uksepaariks. Uuemat uksepaari nimetatakse Paradiisi väravateks.
Donatello oli see kunstnik, kes püstitas esimese ratsamonumendi palgasõdurite pealikule Gattamelatale.
Verrocchio on loonud Taaveti.
Kunstnikke huvitas inimeste kordumatu individuaalsus ja nende võimalikult täpne kujutamine.
Verrocchio "Taavet" Donatello "Taavet" Celleoni ratsamonument,
Veneet
Veneet