Romaani stiil oli esimene ühtne kunstistiil Lääne-Euroopas. See valitses X-XII sajandil eelkõige Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal. Ehkki romaani stiilis on palju antiigi elemente ja mõjusi, on see siiski täiesti iseseisev kunstistiil. Itaalias olid antiigi mõjud tugevad kogu keskaja jooksul. Sõna "romaani" viitab mõnedele sarnastele joontele vanarooma kunstiga, kuid tegelikult on romaani stiil paljude mõjude segu ja seega täiesti omapärane.
Romaani stiili juhtivaks kunstiliigiks oli arhitektuur. Eriti tähtsal kohal oli sakraalarhitektuur.
Romaani kirikute eeskujuks oli karolingide basiilika. Romaani ehitusmeistrid pikendasid pikihoonet teisele poole transepti, nii et transepti ja apsiidi vahele tekkis kooriruum. Pikihoone ja transepti lõikumiskohta nimetatakse nelitiseks. Koori all oli sageli krüpt.
Tornid
Torne ehitati kirikutele rohkesti. Tavaliselt oli massiivne torn nelitisel. Lisaks sellele kaunistasid tornid tihti ka läänefassaadi (leidub nii ühe kui kahe fassaaditorniga kirikuid). Torne leiab ka transepti ja koori nurkadest, samuti transepti lõuna ja põhjaseina vastu ehitatuna.
Torn on ehitatud sageli ka läänepoolse apsiidiga koori kohale.
Võlvid
Vanemad romaani kirikud olid varakristlikele basiilikatele sarnaselt lameda laega: võlvid olid vaid külglöövidel. Alates 11. sajandi lõpust hakatakse laialdaselt võlvima ka kesklöövi.
Lihtsaim võlvitüüp oli silindervõlv, mille kõrval kasutati ka ristvõlvi.
Hilisromaani kirikutes leidub juba ka roidvõlve.
Sambad
Massiivsete ja raskete romaani kirikute toetamiseks oli vaja tugevaid sambaid.
Tihti asendasid sambaid neljatahulised või ristikujulise läbilõikega piilarid.
Levinuim kapiteel oli kuupkapiteel, mille alumised nurgad ümardati.
Tekst siit ja siit
Peamisteks ehituskeskusteks olid romaani stiili ajal kloostrid. Varem määrasid mungad kindlaks ehitise põhiplaani ja välisilme, raiusid välja kapiteelid ja muud skulptuurkaunistused ning olid nõnda ise ehitusmeistrid. Raskema mulla- ja transporditöö aitas ära teha lihtrahvas. XI sajandil hakkasid tekkima noored linnad ja need vajasid eelkõige ehitusmeitreid. Nii tekkisid linnades ehitusmeistrite töökojad.
Ehituskivina kasutati kohalikku maakivi, mida tahuti parajateks plokkideks. Mõningal määral kasutati ka tellist. Romaani kirik mõjus oma massiivsete, paksude kivimüüride ja suhteliselt väikeste akendega üsna raskepäraselt. Paksud müürid ja massiivsed tornid olid head kaitseotstarbeks.
Romaani kiriku massiivsus tuleb esile eelkõige välisarhitektuuris. Kirik on küllaltki madal, rõhutatakse horisontaaljoont ja ümarkaart. Dekoratiivseid kaunistusi esineb harva, müürid mõjuvad raske massina. Põhiplaanilt on romaani kirikud tihti ladina risti kujulised. Idast läände suunduv haru moodustab pikihoone ja lühem, põhjast lõunasse suunduv haru põikhooone e transepti. Pikihoone ja põikhoone ristumiskohal kõrgub võimas torn -nelitistorn ja selle alla jäävat ruudukujulist ruumi nimetatakse nelitiseks. Keskmine lööv on teistest laiem ja kõrgem. Alumise korruse moodustavad piilaritele toetuvad ümarkaared - arkaadid. Külglöövide peal paikneb kesklöövi avanev galerii, nn empooride korrus. Kõige kõrgema osa moodustab kesklöövi seinas olev ümarkaareliste akende rida e valgmik. Aknad on tavaliselt väikesed, kitsad ja ümarkaarelised. Vanemad romaani kirkud on palklaega või oli lagi hoopis ehitamata. Võlve hakati esmalt rakendama kitsaste külglöövide katmiseks. Selleks kasutati lihtsat silindervõlvi, mille puhul kandub kogu võlvi raskus mõlemale toetavale seinale. XI sajandil hakati silindervõlvi kõrval kasutama ka ristvõlvi, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Oma raskusega toetub ristvõlv nelja äärmisse punkti, mida piilarite või sammastega toetati. Ristvõlviga kaetud lööviosa nimetatkse traveeks, traveesid eraldavad vööndkaared. Hoolimata ristvõlvi kasutuselevõtust, jäi kiriku seintele küllaltki suur kanderaskus. Paksu müüri liigendasid ainult kitsad ümarkaarelised akna- ja ukseavad. Siseruum jäi raskepäraseks ja hämaraks.
Romaani stiili juhtivaks kunstiliigiks oli arhitektuur. Eriti tähtsal kohal oli sakraalarhitektuur.
Romaani kirikute eeskujuks oli karolingide basiilika. Romaani ehitusmeistrid pikendasid pikihoonet teisele poole transepti, nii et transepti ja apsiidi vahele tekkis kooriruum. Pikihoone ja transepti lõikumiskohta nimetatakse nelitiseks. Koori all oli sageli krüpt.
Tornid
Torne ehitati kirikutele rohkesti. Tavaliselt oli massiivne torn nelitisel. Lisaks sellele kaunistasid tornid tihti ka läänefassaadi (leidub nii ühe kui kahe fassaaditorniga kirikuid). Torne leiab ka transepti ja koori nurkadest, samuti transepti lõuna ja põhjaseina vastu ehitatuna.
Torn on ehitatud sageli ka läänepoolse apsiidiga koori kohale.
Võlvid
Vanemad romaani kirikud olid varakristlikele basiilikatele sarnaselt lameda laega: võlvid olid vaid külglöövidel. Alates 11. sajandi lõpust hakatakse laialdaselt võlvima ka kesklöövi.
Lihtsaim võlvitüüp oli silindervõlv, mille kõrval kasutati ka ristvõlvi.
Hilisromaani kirikutes leidub juba ka roidvõlve.
Sambad
Massiivsete ja raskete romaani kirikute toetamiseks oli vaja tugevaid sambaid.
Tihti asendasid sambaid neljatahulised või ristikujulise läbilõikega piilarid.
Levinuim kapiteel oli kuupkapiteel, mille alumised nurgad ümardati.
Tekst siit ja siit
Peamisteks ehituskeskusteks olid romaani stiili ajal kloostrid. Varem määrasid mungad kindlaks ehitise põhiplaani ja välisilme, raiusid välja kapiteelid ja muud skulptuurkaunistused ning olid nõnda ise ehitusmeistrid. Raskema mulla- ja transporditöö aitas ära teha lihtrahvas. XI sajandil hakkasid tekkima noored linnad ja need vajasid eelkõige ehitusmeitreid. Nii tekkisid linnades ehitusmeistrite töökojad.
Ehituskivina kasutati kohalikku maakivi, mida tahuti parajateks plokkideks. Mõningal määral kasutati ka tellist. Romaani kirik mõjus oma massiivsete, paksude kivimüüride ja suhteliselt väikeste akendega üsna raskepäraselt. Paksud müürid ja massiivsed tornid olid head kaitseotstarbeks.
Romaani kiriku massiivsus tuleb esile eelkõige välisarhitektuuris. Kirik on küllaltki madal, rõhutatakse horisontaaljoont ja ümarkaart. Dekoratiivseid kaunistusi esineb harva, müürid mõjuvad raske massina. Põhiplaanilt on romaani kirikud tihti ladina risti kujulised. Idast läände suunduv haru moodustab pikihoone ja lühem, põhjast lõunasse suunduv haru põikhooone e transepti. Pikihoone ja põikhoone ristumiskohal kõrgub võimas torn -nelitistorn ja selle alla jäävat ruudukujulist ruumi nimetatakse nelitiseks. Keskmine lööv on teistest laiem ja kõrgem. Alumise korruse moodustavad piilaritele toetuvad ümarkaared - arkaadid. Külglöövide peal paikneb kesklöövi avanev galerii, nn empooride korrus. Kõige kõrgema osa moodustab kesklöövi seinas olev ümarkaareliste akende rida e valgmik. Aknad on tavaliselt väikesed, kitsad ja ümarkaarelised. Vanemad romaani kirkud on palklaega või oli lagi hoopis ehitamata. Võlve hakati esmalt rakendama kitsaste külglöövide katmiseks. Selleks kasutati lihtsat silindervõlvi, mille puhul kandub kogu võlvi raskus mõlemale toetavale seinale. XI sajandil hakati silindervõlvi kõrval kasutama ka ristvõlvi, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Oma raskusega toetub ristvõlv nelja äärmisse punkti, mida piilarite või sammastega toetati. Ristvõlviga kaetud lööviosa nimetatkse traveeks, traveesid eraldavad vööndkaared. Hoolimata ristvõlvi kasutuselevõtust, jäi kiriku seintele küllaltki suur kanderaskus. Paksu müüri liigendasid ainult kitsad ümarkaarelised akna- ja ukseavad. Siseruum jäi raskepäraseks ja hämaraks.
Durhami katedraal
Romaani stiili põhitunnusaks on ümarkaar. See tähendab, et akende ja uste avad on kaarekujulised. Lage katab silindervõlv.
-Kesklööv on kaetud silindervõlviga
Kirikud ehitati endiselt basiilikad, kuid ehitist täiendati tornidega. Kaks torni asusid läänefassadil kummalgi pool portaali ja üks piki- ja põikihoone ristumis- ehk nelitise kohal.
Torne võis isegi rohkem olla, sest ajad olid endiselt rahutud ja tugevad tornid võisid kaitset pakkuda.
Tekst
-Kesklööv on kaetud silindervõlviga
Kirikud ehitati endiselt basiilikad, kuid ehitist täiendati tornidega. Kaks torni asusid läänefassadil kummalgi pool portaali ja üks piki- ja põikihoone ristumis- ehk nelitise kohal.
Torne võis isegi rohkem olla, sest ajad olid endiselt rahutud ja tugevad tornid võisid kaitset pakkuda.
Tekst
ROMAANI SKULPTUUR
Romaani skulptuur on seotud arhitektuuriga. Skulptuurid on koondatud eelkõige fassaadidele, portaalidele, kapiteelidele, kusjuures domineeriv on reljeef. Materjalidena kasutati pronksi ja kivi, kuid ka puud. Kivi- ja puuskulptuur olid värvitud, mis tänaseks on täielikult hävinud.
Romaani skulptuuri tellijaks oli kirik. Rahvale oli vaja pühakirja piltlikult selgeks teha, sest jumalateenistusi peeti ladina keeles ja rahvas ei mõistnud seda. Sellest tuleneb ka romaani skulptuuride religioosne sisu ja seepärast nimetatakse kirkute skulpturaalseid kaunistusi "vaeste Piibliks". Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris igasuguseid ähvardava sisuga piiblistseene ja kõikvõimalike imede kujutamist. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen, mille keskel Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Ei kujutatud tavalist, igapäevast elu. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos ristilöödud Kristuse figuuriga, mida kutsutakse krutsifiksiks.
Proportsioonid olid väga ebaloomulikud, tavaliselt kujutati inimfiguuri väikese peaga ja ülearu pikkade jalgadega. Sageli kasutati kujude äratuntavaks tegemiseks tingmärke. Nii kujutati Peetrust võtmega, Püha Barbarat torniga, kust ta ristiusu legendi järgi olevat alla heidetud, Püha Jüri aga mõõgaga lohet tapmas.
Romaani skulptuur on seotud arhitektuuriga. Skulptuurid on koondatud eelkõige fassaadidele, portaalidele, kapiteelidele, kusjuures domineeriv on reljeef. Materjalidena kasutati pronksi ja kivi, kuid ka puud. Kivi- ja puuskulptuur olid värvitud, mis tänaseks on täielikult hävinud.
Romaani skulptuuri tellijaks oli kirik. Rahvale oli vaja pühakirja piltlikult selgeks teha, sest jumalateenistusi peeti ladina keeles ja rahvas ei mõistnud seda. Sellest tuleneb ka romaani skulptuuride religioosne sisu ja seepärast nimetatakse kirkute skulpturaalseid kaunistusi "vaeste Piibliks". Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris igasuguseid ähvardava sisuga piiblistseene ja kõikvõimalike imede kujutamist. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen, mille keskel Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Ei kujutatud tavalist, igapäevast elu. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos ristilöödud Kristuse figuuriga, mida kutsutakse krutsifiksiks.
Proportsioonid olid väga ebaloomulikud, tavaliselt kujutati inimfiguuri väikese peaga ja ülearu pikkade jalgadega. Sageli kasutati kujude äratuntavaks tegemiseks tingmärke. Nii kujutati Peetrust võtmega, Püha Barbarat torniga, kust ta ristiusu legendi järgi olevat alla heidetud, Püha Jüri aga mõõgaga lohet tapmas.
krutsifiks
Rohkete skulptuuridega kaunistati kirikute portaale ehk peauksi, esifassaade ja sambakapiteele.
Pilt
Pilt
Inimesed romaani reljeefidel näevad meie pilgule kohmakad välja, aga siis ei olnudki eesmärgiks loomutruu jäljendamine, vaid usuliste sündmuste ja elamuste edasiandmine.
ROMAANI MAALIKUNST
Maalikunst oli suunitluselt analoogne skulptuuriga. Ka siin ei leia me ümbritseva elu kujutamist. Peamiselt tehti seinamaale ja miniatuurmaale. Maalikunsti peamisteks teemadeks on mitmesugused imed - pääsemised surmast, haigustest või kurjast vaimust, aga kujutati ka piiblistseene. Eriti rikkalik oli keskaja kunstnike fantaasia kurjade jõudude kujutamisel. Kirikutes võib kohata ka maalitud ornamente.
Endiselt õitses miniatuurmaal. Vanematele koolkondadele lisandusid juurde uued. Raamatumaalides valitses üldjoontes dekoratiivne, lineaarne ja pinnaline laad ning kasutati rohkelt ka ornamentikat. Usulistel teemadel kujutatud piltides on rohkem rõhutatud askeesi ja kannatusi kui varasematel aegadel.
Maalikunst oli suunitluselt analoogne skulptuuriga. Ka siin ei leia me ümbritseva elu kujutamist. Peamiselt tehti seinamaale ja miniatuurmaale. Maalikunsti peamisteks teemadeks on mitmesugused imed - pääsemised surmast, haigustest või kurjast vaimust, aga kujutati ka piiblistseene. Eriti rikkalik oli keskaja kunstnike fantaasia kurjade jõudude kujutamisel. Kirikutes võib kohata ka maalitud ornamente.
Endiselt õitses miniatuurmaal. Vanematele koolkondadele lisandusid juurde uued. Raamatumaalides valitses üldjoontes dekoratiivne, lineaarne ja pinnaline laad ning kasutati rohkelt ka ornamentikat. Usulistel teemadel kujutatud piltides on rohkem rõhutatud askeesi ja kannatusi kui varasematel aegadel.
Kirikute seinu katsid maalingud, mille eesmärk oli sama, mis reljeefidel - õpetada pühakirja ja alandlikkust. Inimesed nendel maalidel olid samuti tõsiste nägudega ja maalitud ilma varjudeta.
Pilt
Pilt
Romaani ajast on pärit vitraažaknad. Need on värvilistest maalitud klaasitükkidest tinaraamistusega ühendatud pildid, millega kaeti aknaid. Nendel kujutatud piiblistseenid kandsid samuti õpetlikku sõnumit.
Läbi värviliste klaaside kumas hämarasse kirikusse müstilist valgust ja küllap see tekitas kirikusolijais aukartust ja pühalikku meeleolu.
Läbi värviliste klaaside kumas hämarasse kirikusse müstilist valgust ja küllap see tekitas kirikusolijais aukartust ja pühalikku meeleolu.
On vägagi märkimisväärne, et tänapäevani(peaaegu 1000 a.!)on säilinud enam kui 70 m. pikkune linasest riidest vaip, nn. Bayeux`vaip, millele on villaste lõngadega tikitud William Vallutaja Inglismaa retke lugu.
Bayeux'i vaip:
Bayeux'i vaip: