Romantism
Romantism - euroopaliku kultuuri põhisuundumus 18. saj. lõpus ja 19. saj. esimesel poolel.
Sõna “romantism” - tulnud prantsuse keelest. (Mõistega tähistati 17.-18. saj. kirjanduses
rüütliromaani, samuti fantastikal põhinevat kujutluslaadi ja kunstilise väljenduse tundelisust.)
Koolkondliku mõistena kinnistus “romantism” alles 1830. aaastail.
Romantismi tunnused:
Nimetus romantism kandub kunsti üle kirjandusest. Väärtuslikumad romantismi saavutused
maalikunstis. Romantism seab esiplaanile isiku-ja loominguvabaduse, rõhutas tundeelu
tähtsust.
Eeskujusid leiti keskajast, eksootilistest idamaadest ja barokk-kunstist. Maalikunsti tuleb taas
liikumine, järsud valguskontrastid, hoogne pintslikäsitlus. Pearõhk koloriidil.
Rousseau ideed: loomulik looduslähedane elu on parem. Ta oli tsivilisatsiooni suhtes kriitiline –
mis oli ka paljudele romantikutele insipiratsiooniks. (nt iindiaanlaste elu kui ideaalne)
Romantism – pettumus valgustusajastu ideaalides (mõistuslikkus). Rõhuti tunnete ja instinktide
tähtsusele. (maailm pole mõistuslik süsteem, vaid irratsionaalne)
Algab nö boheemlus – isikupära rõhitav ja tavalist elu trotsiv käitumine.
Romantism pigem vool, mitte stiil (kunstnike ühendab ellusuhtumine, mitte vormikäsitlus)
Kõige pealt levis romantism Inglismaal.
Romantism kui kunstisuund tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Romantism avaldus eriti maalikunstis ja graafikas. Maalikunstis asetati pearõhk eelkõige koloriidile, valguse-varju kontrastidele ja hoogsale pintslikäsitlusele. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest ja kirjandusteostest. Suurt huvi tunti eksootika vastu, kuid ka kaasaja sündmusi ei jäetud kujutamata. Romantismiaja arhitektuurile on iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.
Romantismiga algas ühe osa kunstnike nn boheemlus, isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste nn normaalset elu trotsiv käitumine. Boheemlane peab kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnast sisu väjendades kasutab erinevaid stiile.
MOOD
Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikk-kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar.
19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. Nüüd langes see vabades kroogetes. Uuesti võeti kasutusele korsett, sest lai seelik nõudis "herilasepihta". Varrukad puhviti hästi kaharaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid. Rikkamad naised kandsid musliinist, siidist ja sametist rõivaid, vaesemad aga puuvillaseid. Ka ei saanud vaesemad endile küllaldlaselt laiu seelikuid lubada.
Romantism Prantsusmaal
• Kunst jagunes ametlikuks ja sõltumatuks (Napoleoni ajal usuti üksmeeles klassitsismi ideaalidesse, peale teda romantilised
meeleolud)
• Romantiline meelestatus – pettumine ühiskonnas
• Riigi poolt tunnustatud kunsti nimetatakse ametlikuks, tunnustamata sõltumatuks
Ametliku kunsti hierarhia: mütoloogilised, religioossed või allegoorilised kompositsioonid, seejärel ajalooteemalised pildid ja peale seda
portreed > suur kunstnik
• Ametlikus kunstis “madalad” žanrid: maastik, natüürmort või olustik > “väike” meister
• 19. sajandi ametlikku kunsti on sageli nimetatud ka akademismiks
• Vahel kasutatakse ametlikust kunstist rääkides väljendit salongikunst (näitus ühes Louvre’i saalis Salon Carre’s)
Théodore Géricault (1791 - 1824 ) oli prantsuse maalikunstnik ja litograaf. Opositsioonis klassitsismiga, teatud eeskujud barokist. Tundelaad, elustiil ja varane surm (33a) teevad temast romantiku. Teda paelus vägivalla kujutamine. Hobused olid tema arvates taltsutamatu jõu ja kiiruse ülimaks väljenduseks.
Romantism - euroopaliku kultuuri põhisuundumus 18. saj. lõpus ja 19. saj. esimesel poolel.
Sõna “romantism” - tulnud prantsuse keelest. (Mõistega tähistati 17.-18. saj. kirjanduses
rüütliromaani, samuti fantastikal põhinevat kujutluslaadi ja kunstilise väljenduse tundelisust.)
Koolkondliku mõistena kinnistus “romantism” alles 1830. aaastail.
Romantismi tunnused:
Nimetus romantism kandub kunsti üle kirjandusest. Väärtuslikumad romantismi saavutused
maalikunstis. Romantism seab esiplaanile isiku-ja loominguvabaduse, rõhutas tundeelu
tähtsust.
Eeskujusid leiti keskajast, eksootilistest idamaadest ja barokk-kunstist. Maalikunsti tuleb taas
liikumine, järsud valguskontrastid, hoogne pintslikäsitlus. Pearõhk koloriidil.
Rousseau ideed: loomulik looduslähedane elu on parem. Ta oli tsivilisatsiooni suhtes kriitiline –
mis oli ka paljudele romantikutele insipiratsiooniks. (nt iindiaanlaste elu kui ideaalne)
Romantism – pettumus valgustusajastu ideaalides (mõistuslikkus). Rõhuti tunnete ja instinktide
tähtsusele. (maailm pole mõistuslik süsteem, vaid irratsionaalne)
Algab nö boheemlus – isikupära rõhitav ja tavalist elu trotsiv käitumine.
Romantism pigem vool, mitte stiil (kunstnike ühendab ellusuhtumine, mitte vormikäsitlus)
Kõige pealt levis romantism Inglismaal.
Romantism kui kunstisuund tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Romantism avaldus eriti maalikunstis ja graafikas. Maalikunstis asetati pearõhk eelkõige koloriidile, valguse-varju kontrastidele ja hoogsale pintslikäsitlusele. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest ja kirjandusteostest. Suurt huvi tunti eksootika vastu, kuid ka kaasaja sündmusi ei jäetud kujutamata. Romantismiaja arhitektuurile on iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine.
Romantismiga algas ühe osa kunstnike nn boheemlus, isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste nn normaalset elu trotsiv käitumine. Boheemlane peab kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnast sisu väjendades kasutab erinevaid stiile.
MOOD
Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikk-kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar.
19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. Nüüd langes see vabades kroogetes. Uuesti võeti kasutusele korsett, sest lai seelik nõudis "herilasepihta". Varrukad puhviti hästi kaharaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid. Rikkamad naised kandsid musliinist, siidist ja sametist rõivaid, vaesemad aga puuvillaseid. Ka ei saanud vaesemad endile küllaldlaselt laiu seelikuid lubada.
Romantism Prantsusmaal
• Kunst jagunes ametlikuks ja sõltumatuks (Napoleoni ajal usuti üksmeeles klassitsismi ideaalidesse, peale teda romantilised
meeleolud)
• Romantiline meelestatus – pettumine ühiskonnas
• Riigi poolt tunnustatud kunsti nimetatakse ametlikuks, tunnustamata sõltumatuks
Ametliku kunsti hierarhia: mütoloogilised, religioossed või allegoorilised kompositsioonid, seejärel ajalooteemalised pildid ja peale seda
portreed > suur kunstnik
• Ametlikus kunstis “madalad” žanrid: maastik, natüürmort või olustik > “väike” meister
• 19. sajandi ametlikku kunsti on sageli nimetatud ka akademismiks
• Vahel kasutatakse ametlikust kunstist rääkides väljendit salongikunst (näitus ühes Louvre’i saalis Salon Carre’s)
Théodore Géricault (1791 - 1824 ) oli prantsuse maalikunstnik ja litograaf. Opositsioonis klassitsismiga, teatud eeskujud barokist. Tundelaad, elustiil ja varane surm (33a) teevad temast romantiku. Teda paelus vägivalla kujutamine. Hobused olid tema arvates taltsutamatu jõu ja kiiruse ülimaks väljenduseks.
Romantismi esikteos Prantsusumaal on Theodore Gericault (1791-1824). Meduse´i parv kujutab üht tolleaegset laevakatastroofi, kus on eemaldutud “ülevat sisu” nõudvatest klassikalise maali nõuetest). Seda maali peetakseromantismi manifestiks, nagu Davidi
“Horatiuse vannet” klassitsismi manifestiks.
“Horatiuse vannet” klassitsismi manifestiks.
Theodore Gericault. Ratsavõistlustel
Ferdinand Victor Eugène Delacroix (1798 - 1863)oli prantsuse kõige tuntum romantistlik maalikunstnik ja graafik. Hülgas lineaarse ilu maalilise ilu kasuks. Peamine vahend VÄRVID (rohelise ja punase kõrvutamine). Loomingus nii mõndagi ühist Rubensiga
Romantismi kõige tüüpilisem esindaja Prantsusmaal on Eugene Delacroix (1798-1863)
kelle teemadevalikut mõjutas tutvumine Dante, Shakespeare´i, Byroni jt loominguga.
. Pildil Dante ja Vergilius põrgus 1822. Delacroix esimene töö, millel uudne värvi- ja
vormilahendus.
Romantismi kõige tüüpilisem esindaja Prantsusmaal on Eugene Delacroix (1798-1863)
kelle teemadevalikut mõjutas tutvumine Dante, Shakespeare´i, Byroni jt loominguga.
. Pildil Dante ja Vergilius põrgus 1822. Delacroix esimene töö, millel uudne värvi- ja
vormilahendus.
MAALIKUNST SAKSAMAAL
Ka Saksamaal oli poliitiline killustatus. Romantismi pooldas ainult osa kunstnikest ja publikust, teosed jäid toetama klassitsismi. Saksamaal oli mitu kunstikeskust ning nii jäid romantismi ja klassitsismi piirid tihti ebaselgeks. Võimsaim saksa romantiline maalikunstnik oli CASPAR DAVID FRIEDRICH (1774-1840), kelle maastikupildid olid uuenduslikud nii sisult kui ka vormilt. Tihti valis ta äärmuslikke ja väga tundeküllaseid motiive (krutsifiks metsiku mäe tipul valguskiirte foonil, kloostrivaremed või metsatihnik kuupaistel või merejää kuhjumised). Friedrich eelistab lõpmatusse avatud maastikuvaateid.
Teine saksa romantikust maalikunstnk oli PHILIPP OTTO RUNGE (1777-1810). Oma maalides püüab ta välja tuua üksikisiku hingeelu ja ka valgusekäsitlus on tema töödes uuelaadne.
MAALIKUNST HISPAANIAS
Hispaanias oli romantismi tekkepinnaseks ühiskondlik ummikutunne. Oodati lahendust Prantsuse revolutsiooni levikust. Ka FRANCISCO GOYA (1746-1828) hindas valgustajate ideid ja pidi oma kodumaa majanduslikku seisu masendavana tajuma. Goya tegi peamiselt paraadportreid, millel on tihti pilkav alltekst. Kui Napoleoni väed Hispaaniasse tungisid, sattusid Goya-taolised haritlased traagilisse vastuollu. Masendus süvenes veelgi, kui prantslased hispaanlaste sissisõjale terroriga vastasid. Goya töödes, mis neid sündmusi kajastavad, väljendub õudus ja pessimism ("Ülestõusnute mahalaskmine" ja graafiliste lehtede sari "Sõjakoledused"). Piltide meeleolule vastab dramaatiline, kontrastiderohke heletumedus.
Ka Saksamaal oli poliitiline killustatus. Romantismi pooldas ainult osa kunstnikest ja publikust, teosed jäid toetama klassitsismi. Saksamaal oli mitu kunstikeskust ning nii jäid romantismi ja klassitsismi piirid tihti ebaselgeks. Võimsaim saksa romantiline maalikunstnik oli CASPAR DAVID FRIEDRICH (1774-1840), kelle maastikupildid olid uuenduslikud nii sisult kui ka vormilt. Tihti valis ta äärmuslikke ja väga tundeküllaseid motiive (krutsifiks metsiku mäe tipul valguskiirte foonil, kloostrivaremed või metsatihnik kuupaistel või merejää kuhjumised). Friedrich eelistab lõpmatusse avatud maastikuvaateid.
Teine saksa romantikust maalikunstnk oli PHILIPP OTTO RUNGE (1777-1810). Oma maalides püüab ta välja tuua üksikisiku hingeelu ja ka valgusekäsitlus on tema töödes uuelaadne.
MAALIKUNST HISPAANIAS
Hispaanias oli romantismi tekkepinnaseks ühiskondlik ummikutunne. Oodati lahendust Prantsuse revolutsiooni levikust. Ka FRANCISCO GOYA (1746-1828) hindas valgustajate ideid ja pidi oma kodumaa majanduslikku seisu masendavana tajuma. Goya tegi peamiselt paraadportreid, millel on tihti pilkav alltekst. Kui Napoleoni väed Hispaaniasse tungisid, sattusid Goya-taolised haritlased traagilisse vastuollu. Masendus süvenes veelgi, kui prantslased hispaanlaste sissisõjale terroriga vastasid. Goya töödes, mis neid sündmusi kajastavad, väljendub õudus ja pessimism ("Ülestõusnute mahalaskmine" ja graafiliste lehtede sari "Sõjakoledused"). Piltide meeleolule vastab dramaatiline, kontrastiderohke heletumedus.
John Constable (1776-1837) - impressionismi eelkäija
1821 a. suvel veetis Constable rohkem kui kolm kuud looduses ja visandas üht ja sama vaadet erinevatel kellaaegadel. Tema arvates ei püsinud loodus paari tundigi muutumatuna.
Alles pool sajandit pärast kunstniku surma hakati hindama tema suurepäraseid visandeid pilvedest.
1821 a. suvel veetis Constable rohkem kui kolm kuud looduses ja visandas üht ja sama vaadet erinevatel kellaaegadel. Tema arvates ei püsinud loodus paari tundigi muutumatuna.
Alles pool sajandit pärast kunstniku surma hakati hindama tema suurepäraseid visandeid pilvedest.
William Turner
Algul viljeles ta põhiliselt akvarelli ja sügavtrükitehnikaid, hiljem õlimaali. Turneri romantilistes mere- ja maastikuvaadetes, millest paljud on sisult ajaloolised või mütoloogilised, valitseb akvarelli voolav efektne värvi- ja valgusekäsitlus, mis 1835. aastast muutis vorme ja piirjooni fantastiliselt hägusaks. Nõnda peetakse William Turnerit impressionistide eelkäijaks.[1] Sama valgusekasutamine inspireeris noort Claude Monet'd, kes uuris Turneri maale 1870. aastal Londonis. Turner kasutas samuti hiljuti avastatud sünteetilisi pigmente, näiteks kroomkollast, lisamaks oma paletile kirkust ja intensiivsust. Turner liitis nooruses omandatud akvarellimaalimisoskuse õlivärvide omaduste varieerimisega, luues stiili, milles värvide sujuvus on erinevate pindade saavutamiseks ühendatud impasto tehnika detailidega
Algul viljeles ta põhiliselt akvarelli ja sügavtrükitehnikaid, hiljem õlimaali. Turneri romantilistes mere- ja maastikuvaadetes, millest paljud on sisult ajaloolised või mütoloogilised, valitseb akvarelli voolav efektne värvi- ja valgusekäsitlus, mis 1835. aastast muutis vorme ja piirjooni fantastiliselt hägusaks. Nõnda peetakse William Turnerit impressionistide eelkäijaks.[1] Sama valgusekasutamine inspireeris noort Claude Monet'd, kes uuris Turneri maale 1870. aastal Londonis. Turner kasutas samuti hiljuti avastatud sünteetilisi pigmente, näiteks kroomkollast, lisamaks oma paletile kirkust ja intensiivsust. Turner liitis nooruses omandatud akvarellimaalimisoskuse õlivärvide omaduste varieerimisega, luues stiili, milles värvide sujuvus on erinevate pindade saavutamiseks ühendatud impasto tehnika detailidega