ROOMA ARHITEKTUUR
Rooma vanimad ehitused meenutavad etruskide ehituskunsti, mis olid roomlastele suureks eeskujuks.
Arhitektuuri arengule said määravaks ehitustehnilised uuendused, eriti lubjamördi laiaulatuslik kasutuselevõtt. Lubjamört saadi kiviklibu, vulkaanilise tolmu ja vee kokkusegamisel ning oli väga vastupidav. Samuti kasutati ehitamise juures ka põletatud telliseid. Sellised materjalid võimaldasid rakendada võlvimistehnikat. Valitsevaks muutusid uued konstruktsioonid, millest tähtsamad on kaared, võlvid ja kuplid. Ruumid kaeti kas lihtsa silindervõlviga või ristvõlviga, mis saadi kahe silindervõlvi ristumisel. Sammas kaotas seega oma senise ülesande ja seda hakati kasutama kui kaunistavat elementi. Sambaid ühendati kaartega, mis moodustasid kaaristu e arkaadi. Väga kuulus on Prantsusmaal asetsev veejuhe e akveduktPont-du-Gard. See on säilinud tänase päevani. Kaart kasutati seintes olevate uste ja akende katmiseks, selle lihtsaim vorm on poolringikujuline kivirida. Ümmarguse ruumi puhul kasutati poolkerakujulist kuplit.
Akveduktid ehk veejuhtmed kuuluvad Rooma ehitustehnika kõige eriomasemate saavutuste hulka. Need on suurejoonelised rajatised, mille kaudu varustati linna veega. Kui kaare ja võlvi ehitamisega seotud tehnilised raskused olid ületatud, jäi kõige olulisemaks probleemiks puhta vee katkematu juurdevoolu tagamine läbi ebatasase, suure kõrgusevahega maastiku. Allikast voolav vesi juhiti maa-alusesse käiku, mille kalle jäi samaks kogu oma pikkuses. Et vee voolamiseks oluline kalle püsiks, rajasid rooma ehitusmeistrid julgelt teostatud tunneleid, mida õhutati ja peeti korras kaevude kaudu. Vee juhtimiseks üle maapinna ebatasasuste rajati üle orgude veejuhet kandvaid kaaristuid ja tohutute mõõtmetega sildkanaleid. Linna piiril koguti vesi hoidlatesse, kus ta voolas linna veevärki, mis oli ehitatud tinast või põletatud savist valmistatud torudest. Selle kaudu jaotati vesi eluhoonetesse, termidesse, avalikesse saunadesse, tiikidesse, eramajadesse, aedadesse ja purskkaevudesse. Veejutmeid ehitasid eeskätt orjad ja müürsepad. Nad hoidsid neid korras ja parandasid jooksvalt. Suur abi oli ka akvedukte kavandanud inseneridest, kes peaaegu eranditult kuulusid sõjaväe koosseisu. Pikemad akveduktid on 60-90 kilomeetrit pikad ( Anio Vetus ja Aqua Marcia) ja need tõid Rooma linnaelanikele iga päev kuni miljon kuupmeetrit vett.
Suure tähtsusega asutusteks Roomas olid saunad e termid, sest linnas oli vähe maju, kus oli võimalik end pesta. Peale pesemise, massaazi ja auruvannide käidi seal ka inimestega kohtumas, lõbusalt aega veetmas, võimlemas, uudiseid kuulamas, mängimas, jalutamas ja koosolekuid pidamas. Hoonesse sisenenjal on võimalus valida, kas minna lahtiriietamisruumi või pöörduda võimlemisväljakule. Pärast jõuharjutuste sooritamist mindi sauna ja basseini suplema. Vaheldumisi läbiti kuumad ja külmad ruumid: esmalt tuli kuuma leiliga ruum, seejärel mõnus vann, siis värskendati end üleminekuruumis, kus valmistati end ette järsuks temperatuurimuutuseks basseini külmas vees. Pärast võidi külastada ilusalonge, kus puhastati keha ja hõõruti ihu igasuguste õlide ja palsamitega ning tehti massaazi. Termid avati hilishommikul ja suleti pimeduse saabudes. Rahvas- enam kui 1600 inimest päevas -pääses termidesse tasuta, avamisest anti teada kellahelinaga. Nii mehed kui naised võisid käia termides kümblemas ja võimlemas üheskoos. Ehkki see oli lubatud, eelistasid paljud naised kasutada siiski ainult naistele eraldatud ala. Termide sisekujunduses kasutati kõige kallimaid materjale. Kuulsad on näiteks keiser Caracalla ehitatud termid Roomas. Termid olid hiigelsuured, asusid u 12 hektari suurusel maa-alal.
Väga levinud olid mälestisehitisi oli triumfikaared. Need olid ilma praktilise ülesandeta ehitised ja mitte hooned, vaid monumendid. Triumfikaares on 3 või vahest ka 1 ümarkaarega müüriava ja näeb välja nagu suur müür. Dekoreeriti sammaste, poolsammaste ja pilastritega ning reljeefidega võitlusstseenidest või vallutusretkedest. Triumfikaari püstitati kuulsatele väejuhtidele ja suurte võitude tähistamiseks. Tuntuim on keiser Titusele pühendatud Tituse Triumfikaar Roomas. Tekst
Rooma vanimad ehitused meenutavad etruskide ehituskunsti, mis olid roomlastele suureks eeskujuks.
Arhitektuuri arengule said määravaks ehitustehnilised uuendused, eriti lubjamördi laiaulatuslik kasutuselevõtt. Lubjamört saadi kiviklibu, vulkaanilise tolmu ja vee kokkusegamisel ning oli väga vastupidav. Samuti kasutati ehitamise juures ka põletatud telliseid. Sellised materjalid võimaldasid rakendada võlvimistehnikat. Valitsevaks muutusid uued konstruktsioonid, millest tähtsamad on kaared, võlvid ja kuplid. Ruumid kaeti kas lihtsa silindervõlviga või ristvõlviga, mis saadi kahe silindervõlvi ristumisel. Sammas kaotas seega oma senise ülesande ja seda hakati kasutama kui kaunistavat elementi. Sambaid ühendati kaartega, mis moodustasid kaaristu e arkaadi. Väga kuulus on Prantsusmaal asetsev veejuhe e akveduktPont-du-Gard. See on säilinud tänase päevani. Kaart kasutati seintes olevate uste ja akende katmiseks, selle lihtsaim vorm on poolringikujuline kivirida. Ümmarguse ruumi puhul kasutati poolkerakujulist kuplit.
Akveduktid ehk veejuhtmed kuuluvad Rooma ehitustehnika kõige eriomasemate saavutuste hulka. Need on suurejoonelised rajatised, mille kaudu varustati linna veega. Kui kaare ja võlvi ehitamisega seotud tehnilised raskused olid ületatud, jäi kõige olulisemaks probleemiks puhta vee katkematu juurdevoolu tagamine läbi ebatasase, suure kõrgusevahega maastiku. Allikast voolav vesi juhiti maa-alusesse käiku, mille kalle jäi samaks kogu oma pikkuses. Et vee voolamiseks oluline kalle püsiks, rajasid rooma ehitusmeistrid julgelt teostatud tunneleid, mida õhutati ja peeti korras kaevude kaudu. Vee juhtimiseks üle maapinna ebatasasuste rajati üle orgude veejuhet kandvaid kaaristuid ja tohutute mõõtmetega sildkanaleid. Linna piiril koguti vesi hoidlatesse, kus ta voolas linna veevärki, mis oli ehitatud tinast või põletatud savist valmistatud torudest. Selle kaudu jaotati vesi eluhoonetesse, termidesse, avalikesse saunadesse, tiikidesse, eramajadesse, aedadesse ja purskkaevudesse. Veejutmeid ehitasid eeskätt orjad ja müürsepad. Nad hoidsid neid korras ja parandasid jooksvalt. Suur abi oli ka akvedukte kavandanud inseneridest, kes peaaegu eranditult kuulusid sõjaväe koosseisu. Pikemad akveduktid on 60-90 kilomeetrit pikad ( Anio Vetus ja Aqua Marcia) ja need tõid Rooma linnaelanikele iga päev kuni miljon kuupmeetrit vett.
Suure tähtsusega asutusteks Roomas olid saunad e termid, sest linnas oli vähe maju, kus oli võimalik end pesta. Peale pesemise, massaazi ja auruvannide käidi seal ka inimestega kohtumas, lõbusalt aega veetmas, võimlemas, uudiseid kuulamas, mängimas, jalutamas ja koosolekuid pidamas. Hoonesse sisenenjal on võimalus valida, kas minna lahtiriietamisruumi või pöörduda võimlemisväljakule. Pärast jõuharjutuste sooritamist mindi sauna ja basseini suplema. Vaheldumisi läbiti kuumad ja külmad ruumid: esmalt tuli kuuma leiliga ruum, seejärel mõnus vann, siis värskendati end üleminekuruumis, kus valmistati end ette järsuks temperatuurimuutuseks basseini külmas vees. Pärast võidi külastada ilusalonge, kus puhastati keha ja hõõruti ihu igasuguste õlide ja palsamitega ning tehti massaazi. Termid avati hilishommikul ja suleti pimeduse saabudes. Rahvas- enam kui 1600 inimest päevas -pääses termidesse tasuta, avamisest anti teada kellahelinaga. Nii mehed kui naised võisid käia termides kümblemas ja võimlemas üheskoos. Ehkki see oli lubatud, eelistasid paljud naised kasutada siiski ainult naistele eraldatud ala. Termide sisekujunduses kasutati kõige kallimaid materjale. Kuulsad on näiteks keiser Caracalla ehitatud termid Roomas. Termid olid hiigelsuured, asusid u 12 hektari suurusel maa-alal.
Väga levinud olid mälestisehitisi oli triumfikaared. Need olid ilma praktilise ülesandeta ehitised ja mitte hooned, vaid monumendid. Triumfikaares on 3 või vahest ka 1 ümarkaarega müüriava ja näeb välja nagu suur müür. Dekoreeriti sammaste, poolsammaste ja pilastritega ning reljeefidega võitlusstseenidest või vallutusretkedest. Triumfikaari püstitati kuulsatele väejuhtidele ja suurte võitude tähistamiseks. Tuntuim on keiser Titusele pühendatud Tituse Triumfikaar Roomas. Tekst
ROOMA SKULPTUURIKUNST
Algul domineerisid roomlaste skulptuuris kreeka meistrid. Rooma meistrid matkisid kreeklasi ja nagu ei julgenudki algul oma uute ideede ja originaalsusega algust teha. Roomlased võtsid üle Kreeka mütoloogia ja hakkasid ka oma jumalaid Kreeka eeskujude järgi kujutama. Samuti veeti vallutatud Kreekast ka palju kunstiteoseid sõjasaagina sisse. Nii vallutaski kogu kreeka kunst Rooma. Kreeka kunst sai ülikute suurmoeks, igaüks tahtis seda omada ja kui ei jätkunud originaale, lasti teha täpseid koopiaid.
Figuuride ja reljeefide puhul matkiti otseselt kreeklasi, portreekunstis aga saavutati suurem iseseisvus. Rooma portreed jälgisid rohkem inimese iseloomu ja sisemaailma. Ei kardetud näidata inimest sellisena nagu ta oli ja välja tuua tema füüsilist ebatäislikkust. Kombeks oli säilitada ka inimeste surimaske. Rooma ühiskond hindas kõrgelt riigimehi ja väejuhte, mistõttu aitasid mälestust neist jäädvustada portreebüstid.
Et peale ülikute ja riigimeeste taheti jäädvustada ka tähtsaid sündmusi ja sõjalisi võite, arenes edasi ka reljeefikunst. Reljeefidel kujutati sündmusi võimalikult tõepäraselt. Väejuhtide figuur on tavaliselt teiste inimeste hulgast esile tõstetud. Tähtsust näitab väejuhi ilmekas poos ja kompositsioon.
Püstitati ka monumente, algul väejuhtidele, hiljem ka keisrite auks. Nad koosnesid alusest (pjedestaalist) ja portreebüstist või seisvast figuurist. Neist kuulsaim on Trajanuse sammas, mida spiraalina kattis reljeefiriba keisri sõjaliste võitudega. Samba ümbermõõt on 3,70 m ja kõrgus peaaegu 30 m. Taon üleni kaunistatud marmorreljeefiga, mis kulgeb spiraalina alt üles ja kujutab sündmusi, mis leidsid aset keisri võidukal sõjaretkel riigi kirdepiiri ohustanud daaklaste vastu. Tarjanuse samba sisse on paigutatud tema tuhk, nii on sammas ühtlasi tema hauakamber ja hauamonument. Peale selle asub samba sees müüripiludest valgust saav keerdtrepp, mis viib samba tipuni, kus seisab keisri pronkskuju. Arvatakse, et Traianus maksis samba ehitamise eest daaklastelt võidetud kullaga.
Tekst
Uuenduseks oli ka ratsamonumentidepüstitamine.
Kõige paremini on säilinud Marcus Aureliuse ratsamonument
Algul domineerisid roomlaste skulptuuris kreeka meistrid. Rooma meistrid matkisid kreeklasi ja nagu ei julgenudki algul oma uute ideede ja originaalsusega algust teha. Roomlased võtsid üle Kreeka mütoloogia ja hakkasid ka oma jumalaid Kreeka eeskujude järgi kujutama. Samuti veeti vallutatud Kreekast ka palju kunstiteoseid sõjasaagina sisse. Nii vallutaski kogu kreeka kunst Rooma. Kreeka kunst sai ülikute suurmoeks, igaüks tahtis seda omada ja kui ei jätkunud originaale, lasti teha täpseid koopiaid.
Figuuride ja reljeefide puhul matkiti otseselt kreeklasi, portreekunstis aga saavutati suurem iseseisvus. Rooma portreed jälgisid rohkem inimese iseloomu ja sisemaailma. Ei kardetud näidata inimest sellisena nagu ta oli ja välja tuua tema füüsilist ebatäislikkust. Kombeks oli säilitada ka inimeste surimaske. Rooma ühiskond hindas kõrgelt riigimehi ja väejuhte, mistõttu aitasid mälestust neist jäädvustada portreebüstid.
Et peale ülikute ja riigimeeste taheti jäädvustada ka tähtsaid sündmusi ja sõjalisi võite, arenes edasi ka reljeefikunst. Reljeefidel kujutati sündmusi võimalikult tõepäraselt. Väejuhtide figuur on tavaliselt teiste inimeste hulgast esile tõstetud. Tähtsust näitab väejuhi ilmekas poos ja kompositsioon.
Püstitati ka monumente, algul väejuhtidele, hiljem ka keisrite auks. Nad koosnesid alusest (pjedestaalist) ja portreebüstist või seisvast figuurist. Neist kuulsaim on Trajanuse sammas, mida spiraalina kattis reljeefiriba keisri sõjaliste võitudega. Samba ümbermõõt on 3,70 m ja kõrgus peaaegu 30 m. Taon üleni kaunistatud marmorreljeefiga, mis kulgeb spiraalina alt üles ja kujutab sündmusi, mis leidsid aset keisri võidukal sõjaretkel riigi kirdepiiri ohustanud daaklaste vastu. Tarjanuse samba sisse on paigutatud tema tuhk, nii on sammas ühtlasi tema hauakamber ja hauamonument. Peale selle asub samba sees müüripiludest valgust saav keerdtrepp, mis viib samba tipuni, kus seisab keisri pronkskuju. Arvatakse, et Traianus maksis samba ehitamise eest daaklastelt võidetud kullaga.
Tekst
Uuenduseks oli ka ratsamonumentidepüstitamine.
Kõige paremini on säilinud Marcus Aureliuse ratsamonument
ROOMA MAALIKUNST
Rooma maalikunsti tunneme eelkõige seinamaalide põhjal, mida eriti rohkearvuliselt on leitud Pompejist. Valitses täiesti looduslähedane laad. Suurepäraselt osati edasi anda keerulisi liigutusi ja inimkeha proportsioone. Kehasid modelleeriti tugevalt valguse ja varju abil. Kompositsioon on vaba ja loomulik. Suurt tähelepanu pöörati ruumilise illusiooni loomisele.
Maalide motiivid on võetud mütoloogiast või ajaloost. Eelistati värvikaid, elurõõmsaid ja mõnikord isegi pikantseid stseene. Seinamaalidel oli eeskätt dekoratiivne iseloom. Peale figuuride maaliti seinale ka arhitektuurielemente ja ornamente. Sageli maaliti seinale uks ja sellest avanev vaade aeda või teise ruumi.
Portreede puhul lähtuti samuti inimese iseloomu ja isikupära väljatoomisest.
Just tänu väljakaevatud majade seintele saame ettekujutuse antiikaja maalikunstist.
Näiteks Pompejis on enamus väljakaevatud majade seintest kaetud seinamaalide freskodega, mis näitab kunsti populaarsust.
Tekst
Rooma maalikunsti tunneme eelkõige seinamaalide põhjal, mida eriti rohkearvuliselt on leitud Pompejist. Valitses täiesti looduslähedane laad. Suurepäraselt osati edasi anda keerulisi liigutusi ja inimkeha proportsioone. Kehasid modelleeriti tugevalt valguse ja varju abil. Kompositsioon on vaba ja loomulik. Suurt tähelepanu pöörati ruumilise illusiooni loomisele.
Maalide motiivid on võetud mütoloogiast või ajaloost. Eelistati värvikaid, elurõõmsaid ja mõnikord isegi pikantseid stseene. Seinamaalidel oli eeskätt dekoratiivne iseloom. Peale figuuride maaliti seinale ka arhitektuurielemente ja ornamente. Sageli maaliti seinale uks ja sellest avanev vaade aeda või teise ruumi.
Portreede puhul lähtuti samuti inimese iseloomu ja isikupära väljatoomisest.
Just tänu väljakaevatud majade seintele saame ettekujutuse antiikaja maalikunstist.
Näiteks Pompejis on enamus väljakaevatud majade seintest kaetud seinamaalide freskodega, mis näitab kunsti populaarsust.
Tekst
Pompejis on enamikes majades põrandad kaetud mosaiigiga - s.o. värvilistest kivikestest ja klaasikildudest pilt.